bullets are the beauty of the blistering sky

opium flirti järgi oli joovastav tantsida




aga mul on sees tühi tunne

And I searched for you in every passing car

Me teame küll, et inimesel on teist vaja enam kui igapäevast leiba, et kõige suurem heategu teisele on olla talle inimene, mitte kritiseerija, hukkamõistja või kiitja. Inimene vaid, inimene ainult.

Uku Masing

tõmbasin kodus kunagi ammu-ammu nendele paarile reale hariliku pliiatsiga joone alla. võtsin täna riiulist suvalise raamatu paberi alla ja tegin ta vanast harjumusest suvalise koha pealt lahti ja hetkeks mõtlesin, et ehk on tegu minu (ema) raamatuga, mille ma suurest hajameelsusest olen kodust kaasa võtnud ja hiljem siia unustanud. ent siiski mitte, joonekesed olid tõmmatud lihtsalt samasse kohta, kuna mõte oli piisavalt tähtis. me elame surnute majades/ ja loeme surnute kirja/ aga elavad elavad/ ja surnud on surnud/ ma panen selle kirja! need andres vanapa read sobivad siia juurde päris hästi.

suvi on parasjagu kuum ja vihmane (ladina-ameerika on ladina-ameerika, kuna seal sajab alati ladinal). yatzy ja koger ja partnerid ja telgid ja tekid ja pihlakapuud ja põldmarjad ja kasetoht ja strawberry fields forever ja kolme eri sorti šokolaadid pärast kolmepäevast metsas elamist ja vihmavalingud ja öised tantsimised ja absurdsed ristsõnad ja üle lee minek ja vihaselt sädistavad tiirud ja veski ja majakas ja kooguga kaev ja laev ja purjekad ja veesõda ja spaa ja väikesed aknaraamid moodustavad kokku suurepärase mosaiigi. (mulle mõnikord väga meeldivad sidesõnad, kuna nad aitavad lõputuid lauseid moodustada. isegi juhul, kui iva ise seetõttu võõrale silmale kaduma kipub minema.) mosaiik nagu mosambiik

homme on, üle kahe aasta, minu jaoks jälle plink plonk (cause i've got friends in all the right places) ja id_rev ja asjad. kõik on justkui taandatud kahe aasta tagusesse meeleollu, mil ma sain esimest korda tartu tundega sõbraks. soojus jääb ilmselt samaks, vihmast ja tormist hoolimata. lennujaamast läbi sõites mõtlesin täna just richardi peale ja nüüd kuulasin uut arcade fire'it. ei oska miskit kuidagi öelda. harjuma peab. halb ei ole ei ei. tahaks sukelduda supilinna öhe, kuna aknast tuleb nõnda head värsket tuuleõhku.

Alexander, our older brother
Set out for a great adventure
He tore our images out of his pictures
He scratched our names out of all his letters

ikkagi kuidagi omasem. ei tea, millest see tuleb.
õpin inimesi ja sõnu tundma. iga päev. luban.

Imagination always wins

eile öösel magasin kolm tundi ja nüüd vist 13

here we are
burning up in our cars
and in our hearts

better days
sleeping late, with a headache
perfect weather

mul on selline tunne, et ma lähen esimest korda folgile

it's like learning a new language

esiteks oleks paslik mainida, et mul on maailma kõige lahedamad sugulased. teiseks armastan ma oma ema ja isa - neil tuleb/tuleks 31 pulmaaastapäev. kolmandaks igatsen ma oma inimesi, kes kaugel ja kelleni pole ammu puutunud.

ei teagi, kuspaigast alustada. seikadest. näiteks sattusin ma oma välitöödega välja täpselt sinna külla, kus mu vanaisa sündis ning üles kasvas, kuhu ta tahtis enne teist ilmasõda maja ehitada, kuhu tahtis hiljemgi kodu rajada, kuid asjad kuhjusid kuhjusid. kõndisin samu radu pidi, mis varem kandnud palju vahvaid inimesi. lähedasi. ma usun, et me jätame endast midagi sellistesse paigusse maha. lõhn hajub ja siluett varjub, aga kukeseened leiab ikka see üles, kes sambla peale pehmemalt astub.

näiteks. kui ema ükskord jälle prantsusmaal käis, see oli vist 1997 ja õed olid ka, siis ostsid nad pariisist kaasa ühe nagi. see elutses meil pikka aega lastetoas ning nüüd seisab vapralt juba pikemalt aega uues majas eva ukse kõrval - eva pani talle nimeks Michelle. nagi on justkui dalmaatsiakoer, suure pea ja käpakestega. mäletan, et selle eest printsu teda kunagi näris ka. igastahes. mõni päev tagasi, kui ema toda elukat lähemalt uurima hakkas, sikutas ta veidi Michelle'i pead ja selle vahelt kukkus kõlisedes välja üks ümmargune asi. ema alguses vaatas ja mõtles, et äkki see on mõni rõngas kardinapuult, jättis tolle aga kapiveerele seisma. asi ei andnud talle aga rahu ja ta tõi selle rõngakese mulle kah näitamiseks, mina võtsin tikud ja nõela ja puhastasin rõngakese sisemuse ära. tegu on kullast abielu- sõrmusega, milles on lõvi ja südame kujutised, proov ja miski arv.

näiteks. kui ma parajasti kodu poole liikusin, jooksis tallinna maantee ja raua tänava nurga pealt välja hobune. tal oli miski kett ka, mis tal järgi lohises ja loomake oli väga ehmunud. ta jooksis ühel hetkel keset sõiduteed, kus oli väga palju närvilisi automobiile ja muid vigureid ja vaatas mulle suurte silmadega otsa. ma siis vaatasin vastu. ja ta taganes mõned sammud, ilmselt suurest šokist, ja ma ütlesin pigem omaette vaikselt, et "mine koju tagasi" ja ta vaatas veel korra, pööras otsa ringi ja hakkas mööda raua tänavat edasi lonkima. ei tea mis temast sai. loodan südamest, et mitte suitsuvorsti või teekatet. nagu unes oli see kõik, aga siiski mitte.

viimaks. sain raamatu. meeldivad mitmed lõigud, eriti mõned. nimeks kuidas joonistada küsimust. tsiteerin siis juliust

mind lasti alla enne päeva lähet
Su säärte neetud lilleornamendid

iidvana kooli
surnuhallid stendid
mind lasti alla enne päeva lähet

ma ei ole ilmselt piisavalt adekvaatne, et tema luulet kuidagi viisi lahti harutada või tagasi kokku asetada, aga ma pidin selle lihtsalt välja tooma. lihtsalt. viimasel ajal paljud asjad/uned kattuvad.

ma olen olnud seni kõige produktiivsem esemekoguja ERMi arhiivi tarvis. taskunoast käsisae ja kommipabereist ussikeste ja papudeni välja. homme läheme Atsalama külla inimesi intervjueerima. ometi saab peenramaalt ära. leidsin vanast välitööst (mis tehti umbes 70ndatel) pärineva üleskirjutuse, kus on vesteldud Hilda Paega. väga põnev on siin igatahes. üks õhtu me läksime Liinaga sauna, aga me ei olnud ette helistanud. talu oli täiesti tühi, mitte ühtki hingelist - peale koera (kellel on 3 eri nime) ja mõne jõlkuva kassi. ootasime tunnikese, kuna lootsime, et äkki nad jalutavad või sedasi. aga ei jalutanud. reede õhtu ka. hakkas juba külmaks minema ja Liina oli üsna meeleheitel - ta proovis kõiki uksi lahti muukida või neist läbi murda, mis tal küll kahjuks või õnneks ei õnnestunud. siis me avastasime, et lakauks on lahti ja ronisime sinna. see on siis saunapealne lakauks, st et tegu ei olnud mitte heinakuhilaga, vaid päris korraliku väljaehitatud toaga, kus oli voodi, teler ja soe korstnamüür. mõtlesin, et kui mu esivanemad on juba vähemalt sadakond aastat sealkandis elanud, siis ehk tohin ma samuti üheks ööks sinna lakka jääda. Liina oli natuke pahane ainult, ka pool kaasavõetud rabarbrikoogist läks meie õhtusöögiks. I brought you cake but we eated it moment oli. õnneks järgmine hommik, kui me ära hakkasime jalutama, siis tuli Urmas autga, korjas meid peale ja me saime siiski oma varbad ja ninad puhtaks. lõpp hea - kõik hea!