kosmoseodüsseia

armastan seda lühijuttude raamatut. ta läheb järjest paremaks.

"I told Dr Strauss what good is it to get smart in sleep. I want to be smart when Im awake. He says its the same thing and I have two minds. Theres the subconscious and the conscious (thats how you spell it). And one dont tell the other one what its doing. They don't even talk to each other. Thats why I dream. And boy have I been having crazy dreams. Wow. Ever since that night TV. The late late late late late show.

I forgot to ask him if it was only me or if everybody had those two minds."

Flowers for Algernon
by Daniel Keyes

good morning beautiful

artiklid on loetud, aga arhiivi ei jõudnud. ma kavatsen seda asjaolu ignoreerida ja rõõmsalt samojeedide ja filmikunsti loengutesse minna. homme ka päev. as usual, I find refugee from the library.

it puzzles me, kuidas inimesed käituvad, kui nad tahavad sulle millegipärast muljet avaldada. nad kohmetuvad, saadavad vasakule ja paremale närvilisi pilke, kõnelevad suvalistel teemadel ning jälgivad sind kabuhirmus silmadega (eriti juhul kui nad saavad aru, et nad on läbi nähtud). koomiline situatsioon intensiivistub juhul, kui nad üritavad oma arvamust avaldada (aga arvamus ise kaob sõnade tulva alla ära). jää tuleb murda mõne sõbraliku remargiga ning siis läheb kõik juba vähe hõlpsamini. inimesed taltuvad olukorrale ja muutuvad vähe mõistlikumaks. see on üpris armas tegelikult.

mul oli täielik heureka! ma avastasin, et teisel korrusel toimuv jooksumaraton seisneb selles, et seal elavad kaks väikest poissi, kes mulle eile aias lehesõda tegid. kõrvalmajas elab umbes samavanune tüdrukuhakatis, kes mind valjude kollihäälitsuste ja -liigutustega ehmatada üritas (ja oli hirmus pettunud, kui ma kõigest sõbralikult muigasin). no mis sa nende marakrattidega ikka peale hakkad, alles siis võetakse sind omaks, kui sa ennast juba lahkuma sead. laste südametega on raskem – nad näevad su palju hõlpsamini läbi.

better than whatever came before

mul oli öösel enne magamajäämist mingi tohutult hea idee, millest ma täna peaksin kirjutama, aga ilmselgelt kadus see une sisse ära. lugenud olen päris palju, 'põhjapõder arktilises kultuuris' on veel pooleli loomulikult ja mingi anthology of short stories (kus on steinbecki, dostojevski ja muude härrade asju) ja siis muidugi peaksin ma lugema artikleid (neljast kohustuslikust on 1 loetud ja homme on jälle tähtaeg ja ma pole üllatus-üllatus veel arhiivi jõudnud). kuid üldiselt on kõik ilus, kuna ilm on ilus ja jooksmine annab endorfiine (we call them happies) ja kõik on muhe.

people who need people, to the back of the bus

corny pilt, i know, aga täna ma riisusin esimest korda elus vabatahtlikult õues lehti vist. tööd jäi veel ja ma loodan, et lehesabas lubatud reede-laupäevane lörtsisadu jääb ära, please please pretty please. avastasin, et meil on aias niii palju lilli, kes kõik igatsevad päikest ja sooja, ninad juba mullast väljas. täna õues olles mulle tuli meelde see lause ja nuputasin tükk aega, enne kui meelde tuli, et see weheartitis kolades silma jäi. täna ma ei mäletanudki ühtegi unenägu, väga kerge oli kuidagi ärgata. mu crystal castelsi reiv läks veidi liiale vist, jooksma minnes treppidest üles sai küll, aga allatulemisega oli pärast mõningaid komplikatsioone, luls. armastan suuri mahlaseid apelsine. väga sisutihe ja seoses postitus i'd say. kui see teine vulkaan ka varsti islandil tolmutama hakkab, siis mina ei mängi, ma tahan ilusat sooja suve. eile sain vastuse ka! kui ma oma passi üles leian nüüd varsti, siis ma saan vadjamaa ekspeditsioonile kaasa. i'm so excited.

the absence of a canary

pärast seda taevaskojas käiku võib öelda küll vist, et I've seen it all

ceramic hello
ceramic hello
ceramic hello

täna on esimene päris kevadvihm ja s e e lõhn

confession of a time traveler

they be taking my bed.

ei tegelikult, ma tegin toa korda tänu sellele ja ega tuba on lihtsalt tuba ja voodi on lihtsalt voodi. kummaline kuidagi lihtsalt, et selle viimase aasta ma olengi pooleldi (no vähemalt ühe kolmandiku) sellel voodil lesides veetnud ja lugenud (raamatuid padja alla unustanud) või muusikat kuulanud. tuleb uus tuba (seal on suur aken, to let the light in) ja uus voodi. ja riidekapp! finally! (i'm such a girl, i know) st et ma saan oma kleidid kappi rippuma panna nagu normaalne inimene (ma ei tea, miks need normaalsed inimesed viimasel ajal nii teemas on) no on kuidas on, põnev on ka uude kohta kolida. kuigi see võibolla ilmselt on ajutine. eks paistab, mis sügis meie õuele toob. kuigi sügis kõlab ka nagu mõni asteroid, kes võibolla mitme valgusaasta kauguselt maakerast mööda vuhiseb kui sedagi.

ma panen nüüd oma unenägusid regulaarsemalt kirja, i promise. kui mitte siia, siis märkmikku (nii raske on paberi ja pliiatsini joosta, ma kavatsen need nüüd ka padja lähedusse toimetada tulevikus). mõtlesin ükspäev tagasi tulevikku filmide peale ja ma jõudsin avastusele, et Part II follows the continued adventures of Marty McFly and "Doc" Emmett Brown as they use their time-traveling DeLorean to travel into a retro-futuristic version of 2015, mis tegelikult peaks siis umbes viie aasta pärast aset leidma. (ma elan ikka reaalsuses eksole). mulle nii meeldis väiksena see filmitriloogia ja ma vist armusin marty mcflysse ära ka, sest ta oli siuke rebel ja sõitis rulaga (mis tol ajal tundus like the coolest thing ever), aga hetkel ma küll ei näe autosid veel ringi lendamas ja rulasid õhus hõljumas ja hiiglaslikke virtuaalseid haikalasid keset raekojaplatsi (kuigi see vb oleks isegi tehtav, aga selleks pole ilmselt otsest vajadust). mõtlesingi nüüd, et peaks mõni aeg uuesti vaatama neid. esimesed kaks osa just, need olid ikka põhilised. kaua sa ikka neid fellinisid ja antonionisid ja bergmane ja tarkovskisid järjest vaadata jaksad. lapsepõlveklassika on ka väga hea, reminds me of Rain.

collapse the light into world

ma olin Vesirul, aga vesi oli palju sügavam ja helesinisem kui muidu.
kallak oli palju järsem (aga mitte liiga kõrge) kivid olid kuidagi väga heledad ja valged (kuidagi nõgusad ja siledad,
tavapärast teravust ei olnud)

vees mängisid/ujusid kaks poissi ja Mare
M kutsus mind vette, ma ei mäleta täpselt,
aga ma mäletan ta sooja häält,

siis kutsus vanem vendadest uuesti
ta oli heledate juustega, nagu varases eas Lemminkäinen
või mõni noor ja sihvakas soome poiss või rootslane
kelle roided võivad kergelt puruneda

ma läksin vette, vesi oli väga soe
päike oli väga ere
ma ei tundnud jalge all kive, mis peaksid seal olema
ei tundnud liiva ka
tundsin ainult soojust
aga ma ei teadvustanud, et see tuleb päikeselt
see tuli pigem nendelt olevustelt seal vees, st inimestelt
juhul kui nad ikka olid inimesed

and the swallows dance above the sun

send me the pillow, the one that you dream on and I'll send you mine

ma käisin täna isegi jooksmas, et ma ei peaks seminaritööga tegelema. ma ei imestaks, kui varsti hakkaks tuba ka koristama ja šokolaadipabereid kokku korjama. asi seisneb selles, et ma sean enesele tähtaja, panen kõik muud asjad kõrvale, hakkan lugema (isegi põnev on) ja siis tüdinen paari minuti jooksul ära ning ei suuda keskenduda. nii juba ma ei kujuta ette kui mitu korda. eriti häiriv on see siis, kui läbi on vaja töötada ikka üsna mitu artiklit ja tähtaeg juba kukub. ja kuidagi kerge on olla, õues paistab päike ja rõõmu on ja unes on palju kummitusi ja porcupine tree kummitab päeval.

saw the most colourful fireworks

E: oodake korra, jääge seisma. mida me teeme?
R: oleme väljas, kõnnime..
E: mis päev täna on?
R: ee, laupäev.
E: kas täna on laupäev ja me läheme välja sööma? kas see tähendab, et me oleme nagu normaalsed inimesed?

(rõhk sõnal normaalsed)

eriti arvestades klubikaardi ja kirsinektari vahejuhtumeid. mul olid täna öösel nii veidrad unenäod, täiesti teisest maailmast. ma jäin selle postituse kirjutamise ajal ka tukkuma. terve tee tallinnast tartu paistis päike mulle üsna palju silma ja nüüd ma olen niiii uimane. kuigi peaks hingekujutelmade ja teispoolsuse kohta praegu lugema, sest varsti on uus tähtaeg, tere. but no, ma loen muusikablogisid ja joon apelsinimahla ja kõlgutan jalgu, sest tulevikku pole olemas, on ainult praegune hetk. need viimased paar päeva on nii intensiivselt helged olnud ja mind mitmeid asju palju selgemalt nägema pannud.

If every tree points to a star

ma arvan, et kõigil elus on mingi faas, kus nad ei ole oma nimega rahul või midagi taolist. olgu, võibolla mitte kõigil, aga minu andmetel ikka päris paljudel inimestel. mul oli see päris pikaldaselt - mitmeid aastaid ma kirjutasin oma nimelahtrisse pigem luuleridu või laulusõnu, kuniks üks inimene ütles, et aitab nüüd küll. teisipäeval loengus me pidime kõik oma nimed kõva häälega välja ütlema ja fellini klippide suhtes arvamust avaldama. ma ei tea, millest see järsku tuli, aga mulle tundus hetkeks, et mul oli neist kõigist kõige ilusam nimi. see kõlas kuidagi helgelt ja kergelt. võibolla olin ma ise kuidagi õrnemas olekus ka palaviku tõttu ja seepärast. kergem on peituda kellegi teise sõnade taha varju, tunnistamata enda tundmusi. lõpetame postituse nüüd ilusasti jälle ühe tsitaadiga.

"from my rotting body, flowers shall grow and
I am in them and that is eternity"

edvard munch

humbler within grace

käisin täna jões. kõndisin. ei olnud üksi.

me loome ise ja meie jaoks luuakse terve meie lapsepõlve aja erinevaid stereotüüpe, mida suureks kasvades tuleb ükshaaval lõhkuma hakata, kuna see näitab meie arengut ja mõistmist. me hakkame nägema musta ja valge vahel halli erinevaid varjundeid.

burns like Moscow did

Meie jumalad elavad sügavikkudes; nad on välimuselt mustad ja tiivulised, neil on sabad; nad tõusevad ka taeva alla, kuulates teie jumalaid, sest teie jumalad asuvad taevas; ning kui sureb mõni teie inimestest, siis ta viiakse üles taevasse; aga kui mõni meie inimestest sureb, siis meie jumal viib ta sügavikku /---/

Une ja surmapiir jookseb läbi läviseisundi. luls

homme hommikul on eksam. tõbine olen jälle veidi, ei tasu kevadilma alahinnata. vaatasime täna bergmani personat. kõige muu kõrval oli nii hea jälle rootsi keelt kuulda. ja üle pika pika aja oli peahoonest väljudes õues valge. tibutas vihma ja oli see kinost väljumise tunne, kui valgus/reaalsus on veel harjumatu. salli oleksin ka peaaegu maha unustanud. ma ei tea, kuidas seda nüüd öelda. see on kohutav, kui iga natukese aja tagant miski meelde tuleb. torgib, aga õrnalt. ei tea, unesegane jutt jälle? hommikul olin väga loid loyd.

ma ütlen mõnikord väga vähe, aga seda enam kannavad mu sõnad tähendust. ja teinekord kui ma ütlen liialt palju, siis tundub räägitu kui tühi jutt. ma ei tea, mis seda tunnet ajendab, kuid mulle tundub, et ma peaksin seda kuidagi leevendama. there's a lot to learn.

you're right back where you started from

ema poputab nagu ikka, proovin olla hea tütar ja aitan asjatada ka. vanniskäik tegi loiuks ja telekast tuleb klassika. siin on nii magus uni. sahtleid koristades leidsin kirjutisi unenägudest, mida ma enam ei mäletanudki - need on kõige huvitavamad millegipärast. midagi mida enam ei taju, kuid püüad uuesti luua ja oma teadvusesse tagasi tuua. kujutluspildid enne und kummitavad. murkat poputan ka loomulikult. ülimalt tähtis postitus, semiunine, aga üpris õnnelik.