we are abandoned houses

väga sügavamõtteline oleks seda postitust alustada mõne Joy Divisioni tsitaadiga, kuna etv pealt tuleb hetkel mf Enesekaotus (esimene hetk ma hakkasin naerma, aga veidikese harjumise järel tuleb nentida, et tegu on päris kavala tõlkega). huvitav on jälgida antud filmi mingist täiesti kõrvalseisvast rollist; punktist, kus antud lugu on narratiiv, mis mind kunagi väga paelus ning näha näitlejais inimesi oma rollides ning filmi rikastavaid rohkeid pisidetaile. laulud ja fraasid, mis on pähe kulunud kõlavad korrates hoopis teistmoodi kui varem. kunstiliselt ja kõrvalt vaatlejana on film stiilne ikka. mind aga painab tegelikult tänane filmiajaloo loeng vist rohkem, õigemini seal nähtud film - De Sica "Jalgrattavargad", mis oma olemuselt on üsnagi päevakajaline, rääkides töötuse rõhumisest üksikisikuile itaallaste neorealismi võluvas vormis. ja tegelikult tahtsin ma sellest rääkida, et ma kaotasin reedel Paradiisi ära. nii väga tahtsin uusi õnnepalukesi lugeda ja siis kaotasin ühes seljakotiga oma raamatu täiesti ära. ehk kevadeks sulab koduseinte vahelt välja. pimedas toas helendavad need tähevõnked eredamalt.