I got two sets of headphones, I miss you like hell

ma olen viimastel päevadel elanud nagu koopas: üksi, pigem pimedas, vaadanud vanu itaalia filme, kütnud ahju ja pliiti, lõhkunud ja tassinud puid, käed tahmased ja silmad väsinud, lugenud ja põletanud lehti ja vanu ajakirju, joonud teed, keetnud teed ka teistele. mõelnud ja vaaginud, midagi väga tarka pole siiani välja suutnud mõelda. vaakum, kestev letargia, mõtete tühjus ja kergus. õues langeb ikka veel lund, nüüd hakkab juba veidi kahju, et seda kauaks enam pole. see mustvalgus on hea, kuigi kohati rusuv. elan end filminarratiivides, eile õhtul mõtlesin pikalt sellele, kuidas lapsepõlves päheõpitud repliigid meid mõjutada võivad. et kui sa oled näinud mõnd filmi oma elu jooksul kümneid (ehk isegi sadu kordi) siis kuivõrd need sööbivad mu mällu ja mõjutavad su valikuid. need laused, ärritused, võpatused, karjed, naerud, löögid ja naljatlemised, mis teatud piltidega seostuvad. seda rida võiks muidugi lõputult jätkata. raamatud - et kui sulle väga väiksena loetakse ühest teatavast salingeri raamatust üht teatavat kohta ette, siis kuidas ja kas see sind tulevikus kuidagi mõjutab. või laulud, muusika üldisemalt - lapsena kuuldud helid ja kõnelused. hääletoon ja hoiak. tundmused, mis imbuvad nahakiududest läbi nagu hapnikuosakesed. ja kõige kõpuks inimesed, nemad jätavad midagi sinule ja võtavad miski endaga kaasa. ma ei räägi asjadest, vaid sõnadest, tasanditest, piparmündist, soojusest ja lõhnadest.