ja ma olen oma mõtetest väsind

juba pikemat aega muretsen selle üle, et ma kirjutan siia kastikesse liiga palju kollasest värvist, unest ja unetusest, kontrastidest, kirssidest, vihmast, lumest, sidruneist, raamatuist, tubadest, tühimikest, ükskõiksusest, kurbadest laulusõnadest, kõiksusest, Loomingust, koobastest, võõrastest, ilmast, rebastest, kassidest, sõitudest, sõlmedest, hargnemistest, elektrist, muredest, tiigritest, hetkedest, mil ma väidan tulihingeliselt et "today is a good day" isegi siis kui ma tunnen vastupidist, õigustustest, ütlematajätmistest (kui mitte otse, siis ridade vahelt), kodudest, soojusest, tühjusest, headusest ja kurbusest (nagu üks juhan kunagi ammu kirjutas kurbdusest). ja sealjuures esitlen seda kõike läbi mingisuguse poeetilise prisma, mille kujunditest ma tihtipeale isegi aru ei saa. või kui saan, siis tunduvad need liialt läbinähtavad ja hilisemal lugemisel kuidagi teeseldud. kuigi nad seda tavaliselt pole, nad on lihtsalt taskust võetud kujundid markeerimaks mõnda tundmust. sest mõnda olukorda elus on võimalik vaid tundmuste kaudu väljendada. ning siis tulevadki appi unenäod, kaslased, mustikad ja lumesajuööd.