your edges diffuse in the light

mind soovitavad aknad nagu 'eufoobia' ja 'hangub', aga mul pole õrna aimugi, kes nende taga ning nende ees seisavad vankumatult 'permission denied' kardinad. i'm little miss curious.

käisin täna arstitädi juures, kes küsis juba kolmandat korda, mida ma õpin ja kuidas mulle meeldib; vangutades filosoofiateaduskonna peale vaid pead. ta kirjutas mulle nii kanged rohud, et mul on tunne nagu ma oleks pidevalt pilves selginemistega. soe oli, ma olen beebist peale tema juures käinud ning kuigi mulle haiglad väga ei istu, siis tema juures oli ikka kuidagi tore.

täna oli ometi lumesõja ja -kindluste ilm. käisin raamatukogus ka ja kui bussi ootasin, siis jagasin mõttes lumevalle kaheks ja kujutlesin pisikesi esimese klassi Annat ja Stellat nende pisikeste põõsahekkide vahele värvilisi lehti korjama. naljakas. mulle isegi meeldib siin olla.

rising from an oak because I feel it

kohe näha, et kodus. ei saa mitte vaiki olla. minuga koos juba kolmandat päeva elab siin toas üks liblikas. ta on lõvikarva kollane, aprikoosioranž ja tumedate tähnidega õrn olevus. ilmselt ta loivas kuskilt rõduliistude vahelt suure kütmise peale siia tuppa sooja. nüüd ukerdab mööda mu asju ja vahepeal peatub mu varvastel, et mind pikalt silmitseda. ei tea, kas talviste liblikate muster ennustab kevadet? kui nii, siis minu kevad tuleb õrn ja kompiv, sügavates toonides ja teeb mulle öösel pai. ma pimedas esimene hetk ehmatasin üsna, aga siis tuli meelde, et ma pole siin toas ju üksi. mul on alati kõige toredamad sõbrad - just need, kes ilmuvad eikuskilt ja kaovad vahepeal ära, et tulla ja siis salamisi ehmatada. ja ilusad on nad ka. ei mõtle ilmailu, mõtlen muud. palavik on vist, valus on küll. jälgisin silmanurgast lõvisid ka. grünberg, eplik ja opi variatsioonid - i approve. kuumus on kõrvulukustav - ma oleks nagu keset südatalve kõrbes. deliiriumis. lugesin vanu Loominguid, nagu ikka - kordan end ja lugemisi. ühes 1995 novembri Loomingus trükiti ühe luuletajahärra 1892 aastal kirjutatud kirju, mis kõlasid palju loogilisemalt kui paljud sõnad ja vaikimised praegusel hetkel.

If you come back to haunt me

The authors have deleted this blog.
The content is no longer available.

I still followed you around.

nojah. isamaale soovin pikka iga. pidu.

Riin ütles:
teete murkale vastuvõtu

õues on niivõrd palju lund ja toas on nii soe. naabrite katustel käib äge sagimine, lausa võistlus selle nimel, kes enam lund suudab maha lükata. mulle ikka veel salamisi meeldib see talv, eriti sooja teki sees istudes ja aknast õues toimuvat jälgides. eile näiteks lumesahk jõudis alles öösel meie tänavale ning üsna võimatu oli kuhugi pääseda. mitte et ma olekski tahtnud kuhugi minna, siin on ka hea.

the lengths I go to light your way

magasin öösel nagu lapsuke. pean siiski tõdema, et selline elukas nagu karma on olemas. ja ta saab su kätte just kõige veidramatel momentidel. mõnele kukub jääpurikas pähe, teine läheb vales kohas üle tee, kõrvaklapid täisvolüümile kruvitult. kolmandad peavad tõega silmitsi seisma. kõrvaklappidega on üldse kummaline lugu, nad on nagu tänapäeva laste palvehelmed. miski, millesse usutakse, miski, millest saadakse tuge. neid sõrmitsetakse suure hoolega, kõiki sõlmi ükshaaval lahti harutades. ja kui helmed kaovad, on pahandus majas. paar päeva tagasi, kui kass vilu kõndis üle klaviatuuri ja arcade fire omavoliliselt mängima hakkas, tuli mulle meelde üks hetk ühes suures linnas, kui päike paistis ja autosid oli mustmiljon. ma läksin üksinda tööle ja ümisesin kõrvaklappidest kostvale muusikale kaasa hey! no cars go, where we know ning kogu maailm mu ees näis avatud ja valla. mõned taolised hetked tuleb talletada, et külmadel talvepäevadel oleks millesse varjuda. ka siis kui karma ründab.

the electricity in your house wants to sing

see nädalavahetus tõestas väga säravalt, et enda murede eest ei maksa ära kõndida, kuna nad tulevad ise sulle järele ja patsutavad õlale. hirmud tulevad unes järele ja viivad kaasa. varjud panevad võpatama, vaikus vaatab ise läbi seinte. ma hindan vaeva, mida mu sõbrad näevad, ma armastan neid selle eest. ka siis kui ise olen tõrges ja väsinud, ka siis kui ei jaksa seda välja näidata. ent siiski, täna tähistan ma vaid valgeid tiigreid ja joosepi sünnipäeva. käest kinni hoidmisest on abi rohkem kui mõnest sõnast. mõnest sõnast on abi rohkem kui padjast. vastlakuklitest ja nutellasaiast on teinekord abi rohkem kui vabandustest. selline pühapäevane väsimus on kontides, et tahaks sauna teha või kuuma vanni, aga ei jaksa.

blood bank

miks ma armastan eesti ajakirjandust? lihtne:
Pätid murdsid panka sisse hauakaevajatelt varastatud kopaga

lumi selgitab, kõik selgeneb. today is a good day. for real.

all alright

eelmine postitus oli kindlasti väga graatsiline. nojah, leidsin eile raamatu üles! ma olin ta riiulisse tagasi torganud ja eksamisegase peaga koju läinud. kivi langes südamelt (kust sellised väljendid tulevad?). enda premeerimiseks võtsin kaks saul bellow raamatut, ühe originaali ja teise tõlke. mul on sihuke tunne, et ma vahetan selle viimase ka ingliskeelse variandi vastu välja, kuna (sünnipäraselt) solomoni väljendid ja sõnamängud on nii toredad. mitte, et ma tõlkijaid alahindaks, aga mulle meeldivad tohutult väikesed kavalused. justnagu üllatushommikud piimakohvi, kommide, vastlakuklite ja päris sõprade seltsis on nii toredad,
eriti pärast kurbi õhtuid. (ka minule peavad jääma mõned õigused)

jah ja ei kurda tegelikkuses, uni tuleb kodus juba vaikselt tagasi.

words for a sermon that no one will hear

nii hea on kuskilt pärapõrgust annelinna teisest otsast koju jalutada ja raha taskust ära kaotada ja terve tee eleanor rigbyt laulda ja lõpuks omas kodus keefiri juua. iga kord kui mõni asi raisku on läinud, siis lõpetan ma seal ja tulen jälle rõõmsalt koju. see on juba nagu mingi rituaal. isegi külm ei olnud täna hommikul. i thank thee.

of endless possibility

unetu lapsuke jõudis koju.

mõtlesin täna päris palju. liikumises olles ja kontraste tajudes tulevad kõige põnevamad mõtted. või näiteks kirsikohupiimamustikakooki tehes ja süües. või hange kukkudes/viskudes. lumesõjas. vinüüliosakonnas. õdusais kohvikuis. rongile rutates. võtmeid kaotades ja leides. ja und?

mõtlesin suurtest ja väikestest ja
et ei lähe muusikat kuulama, lähen homme hoopis turule. säh teile.

13:22
ei tahtnud millegipärast uut postitust kirjutama hakata, aga kuidagi kollaseid unenägusid nägin täna. võimalik, et see tuleneb aknast voodisse paistvast varahommikupäikesest. või äkki on kaugust liiga palju ja me lävime hoopis unedes. meil aastaid juba üks ja sama uni, ainult tasandid vahelduvad (nagu super marios!)

hästi palju õnne kõigile täna

forever is a long time when you've lost your way

üsna lumevangis ja natukene laisk. ühe raamatu olen ära kaotanud? ei tea. täna on phoenixi tuju. ma võtsin vihiku voodi juurde, et oma unenäod üles kirjutada. nägin nii veidraid asju, et ei tahtnud neid talletada, aga nad ei ole siiani peast ära läinud.

vantsisin lumes, külmetasin natuke varbaid, rääkisin juttu.
ja see oli hea :)