päris rahulik olen juba. terve päeva rebisin, lõikasin, värvisin ja kleepisin helesiniseid islandi linde. ja hiljem istusin ahju ees ja lugesin jüri üdi luuletusi. tuli tuli seltsiks kuulama. nüüd saab iga õhtu laulda sleep in our clothes and wait for winter to leave ja pugeda tekkide vahele peitu. kuigi talv on ilus oma karguses. kui külmusest suudad mitte välja teha, siis mõned hetked varahommikuil on niivõrd intensiivsed ja tugevad, et sööbivad su silmakoobaste taganurkadesse ning kumavad sealt läbi terve päeva.
või öösel läbi lume koju joosta, kui su jalad värisevad ja sõrmed on jääs. kõõluda rajal nagu korstnapühkija katusel, ehmatada võõrast kassi, jõuda lõpuks ometi koju, hõõruda sõrmisse elu sisse tagasi ja võtta karu kaissu. see on mõnikord päris armas. nagu see luuletus, mille kirjutas kunagi mees, kelle nimi oli arvi siig:
On igatsust, on nukrust, hella valu
neis tuledes, mis kutsuvad mind öös.
Hing nende poole astub palja jalu,
ei kaja vastu taeva tume lööv.
Kui võõras saatus - tuled külmad kauged.
Kui elu inimestel lemmikraamatus.
Kui naise silmad, kummaliselt rauged
ja igavesti kättesaamatud.
On tuled öös. Ja nende kõle valgus
nii kutsuv on, et kogu rahu kaob.
Need tuled öös on lõputud kui algus,
need tuled öös on tuleviku jaoks.
Kui poleks neid meid rahutus ei pureks
ja igatsusi mõttelend ei tooks.
Kõik soovid hääbuks, täitmatult suureks -
jääks elul loomata me elulood.
Ükskõik kui palju olgu nukrat valu
neis tuledes, mis kutsuvad mind öös,
hing nende poole astuks paljajalu
ka siis, kui kuskil enda ära lööb.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
kas kaisukaru on Peach, kellest sa siin raagid? :)
muidugi Peaches! :)
Taname huvitava blogi
Postita kommentaar