kas sinu kodu on soe?

täna on kõigi närvid nii pingul, et neile võiks verise nõelaga luuletusi tikkida.
täna hakkas universum teist pidi pöörlema.
mustad uksed ja valged laed vahetuvad kollaste raamide ja samblaroheliste kardinatega.
seitse inimest sureb ja üks sünnib. kas sellest ühest piisab?
millega täita tühimikku?
kas armastus täidab tühimikke?
mis asi ta õieti on. üks suur värviline eimiski. värvitu universum, mis igal hetkel võib muuta oma suunda.
morbe ja murenev. kasvav ja kihav, lausa põlemisest sahisev. nagu kuivad männid pliidiall.
ma tean vähemalt kolme inimest, kes täna on südamest nutnud.
mitut inimest sina tead, kes oleks südamest naernud?
jah, kukungi kokku, aga vajun graatsiliselt nagu kevadvesi.
kevadet vist ei eksisteeri sellises külmuses.
ainult mõnes teises universumis võib praegusel hetkel olla soe.
soe pesa. hundikutsikad.
ma mäletan lapsepõlvest rukkipõlde.
ma mäletan liivaauku, millele me ehitasime parvi.
ma mäletan toonekurge sellest ajast, kui ma viimati liivaaugus käisin.
ja seda, kuidas sinna olid kasvanud õunapuud, mis kandsid vilja.
ma korjasin taskud täis.
ma korjasin taskud kodu lõhna täis.
ma mäletan liivakasti, kus ma mängisin. see oli tegelikult liivakuhil, kus pesitsesid kõrvahargid.
ma mäletan sadu tuhandeid sireliõisi, mis langesid suurte tuulehoogudega mu heledale kehale.
punast vatitekki, millel lesides soe suvepäike lausa põletas.
seda tunnet, kui öösärgiväel lipata kasvuhoonest mööda (seal olid kollased tomatid) kartulipõllule ja tagasi.
põllal õitsesid kartulid. ja terendasid ohakad. veel jooksis seal tuhandeid värvilisi olevusi ja pisikesi mardikaid.
tagasi tulles tulid vastu maasikad. paremat kätt jäi antonovkapuu. ma ei saanud aru, miks need õunad nii hapud pidid olema.
nüüd ma tean, kui jaanuarikuu esimestel päevadel söön pehmeid ja magusaid õunu. ei ei ole luksust süüa sama puu õunu.
iga puu ei ole teise vend, mõni aga on. mäletan tikripõõsaid puude vahel. ja pisikest tiiki, kuhu kukkusid värvilised sügislehed.
tiigikeses olid praod, kust vesi nirises maa sisse peitu. mõnikord ma väga tahtsin olla vesi, et näha maa alla.
et näha kaugemale kui mu läänemerekarva hallid silmad ulatusid vaatama.
mõnikord ma läksin sauna taha turnima. seal oli rämpsu ja kola. see oli nii võluv.
ma mäletan seda tunnet kui enne sauna minemist kammiti juukseid. oh seda nuttu.
ma mäletan sauna lõhna. õiget vana eesti sauna lõhna. see oli nii ilus ja tõeline.
meil oli ait. meil olid loomad. meil oli lambakoppel.
enne seda olid muidugi vaarikad.
meil oli palju tumedat ja võõristavat valu.
valu, kui pidi vett tassima.
valu, kui pidi puid lõhkuma.
valu, kui pidi pööningul vaid eespool mängima.
ma ei saanud päris täpselt aru miks.
minul oli seda valu ilmselt vähem kui teistel. ma sain päris vähestest asjadest siis aru.
või sain ma lihtsalt teistmoodi aru?
ma mäletan kutsikaparve, kes jooksis õues laiali, plagades igaüks ise suunda.
ja siis üht udupehmet kollikoera.
seega, ma mäletan printsut ja lendlevaid linnusulgi.
ma mäletan, kuidas ma leidsin lusika sõstrapõõsa alt. ma hoidsin seda oma taskus.
ja oma peast ei saa ma välja neid kollaseid lilli, mis kasvasid väravakoha kõrval.
siin aias on nad ka. see on turvaline. see on kodu tunne.
ma mäletan seda, et sirelimüüri sees oli palju käike. terve labürint.
ma mäletan tumesiniste kreekide lihavust.
ma mäletan seda, kui mamma tuli ja ma jooksin õue. õigemini kas ma mäletan?
ma mäletan seda tunnet.
kui me lõikasime leiba. kui ma küpsetasin pannkooke.
kui ma istusin köögis tabureti peal ja mannu kooris kartuleid ja ma lugesin esimest korda sajani.
ma mäletan seda lõhna, kui kuusk oli kuivanud ja ta tuli õue viia ja okkad pudenesid igale poole.
ma mäletan seda, kui mul olid tuulerõuged ja ma jõin väikesest valgest kohvitassist
maailmatuma kanget musta kohvi rohke suhkruga (kuna selles vanuses ma armastasin väga suhkrut ja mett)
ma mäletan seda, kuidas tuulerõugetäpid kihelesid öösel
ja millegipärast ma magasin suures toas diivanil
võibolla ma olin unustanud ennast öösel telekat vaatama?
või olin ma nii ahjule lähemal?
ma tunnen isegi selle diivani võltsnaha lõhna ja punakaspruuni tooni enese naksuva naha vastas.
ma tunnen oma paljaste varvaste all suure toa pruunitähnilise põrandavaiba karedust ja pehmust.
ma löön oma jala selle neljalt küljelt lahtikäiva laua taha ära.
ühes sahtlisügavikus on raamatud ja ajalehed. teise on peidetud nukuriided.
mu sokid on ilmselt kas voodi all või diivani vahel.
mu pea on hell. tuiklev ja valus. mul on peas muhk.
me mängisime asjade peal kõndimist ja ma kukkusin vastu kollast ahju.
enne seda mängisime me asjade peitmist.
ma peitsin ühe asja niimoodi ära, et ma ei leidnud seda enam ise ka üles.
ma mäletan neid hommikuid ema toas. magamistoas.
tema magas vasakul pool ja mina paremal.
ma mäletan, et ükskord talvel võeti see voodi lahti ja selle madratsite ja voodilaudade all olid mänguasjad.
neid oli terve trobikond. mulle tundus, et neid on seal lõputult, et nad kasvavad sealtsamast põranda alt maa seest välja.
ma mäletan üht korda, kui me tulime mamma ja papa juurest koju ja printsu oli veel väike.
ja ma panin midagi kirjutuslaua sahtlisse ja läksin tagasi kööki. ilmselt oli see kommipaber?
ma kogusin neid. aga ainult seda hetke mäletan. ja seda, kuidas printsu mulle poole tee peal vastu tuli.
ma mäletan vahetusõpilasi soomest ja seda rohelist magustoitu, mis ema tegi ja kuidas see ootas vaikides külalisi ja kuidas ma tahtsin seda vahukoort juba lusikaotsaga puudutada.
ja seda kui me käisime kuuskede vahel sinililli otsimas ja ma luiskasin, et ma leidsin ühe roosa, aga kaotasin selle ära.
ma mäletan üle heinamaa koju jooksmise tunnet.
ja lastetoa aknaid.
ma mäletan tühja toa karedaid seinu. ja nende värvi, hiljem seostub see väikese esikuga, nojah.
aga see on juba hoopis teine universum.
mu kodud neelavad metsadeviisi puid, kuna nad on vanad nagisevad ja talviti liiga suurte tubadega.
suurte akende ja külmade põrandatega.
karedate vaipade ja iseäraliku lõhnaga. kodu lõhnaga. ja seepärast ma neid armastangi. neis on teistsugune soojus.