kalad teisel pool ehk tajuvad mu igatsust

veendun iga päevaga enam, et maailmas on veel üsna mitmeid h e a südamega inimesi. nad võivad rääkida sulle tunde ja minuteid lumest, jääkristallidest, lõikavast külmast, vaikusest metsas, raskusest mis murrab puid; ise jäädes märkamatuks. ja sa mõistad, et nad räägivad tegelikult raskusest, mis murrab inimesi; külmast, mis laiub inimeste vahel; lumest, mis vajutab inimesed vastu maad ja kristallidest, mis kriibivad sõrmi. ja selle kõige juures nad jäävad päris rahulikuks, vaatavad korraks aknast välja ning nendivad, et vanasti olid palju kangemad külmad ning suuremad hanged, mis kestsid läbi novembrist, läbi veebruarist ja hingasid kaugele maikuu algusessegi läbi maapinna oma külma hingeõhku. ja sa vaatad ise neile vaevu otsa, kuid tunned neid ümbritsevat headust ja kogu seda soojust, mis õhkub nende lõkerdavast naerust.

ma olen terve eilse päeva veetnud oma koopas (vaid kaks korda ronisin õue ja siis ka jäätusid mu parema jala varbad ära), kuid täna on plaanis tublim olla ja reaalselt (mitte ainult oma peas) ka raamatukokku jõuda. ja hetkel hakkas täiesti juhuslikult mängima neutral milk hotel (tuli see tunne, kui oled kunagi mõnda noodikäiku väga armastanud ja siis on sama tundmus, mis kunagi esimest korda kuuldes). näiteks iga kord kui ma kuulan interpoli lugu evil, tuleb mulle meelde, kuidas ma ühel talvehommikul kooli kiirustasin (ma läksin otseteed pidi, majade tagant) ja külma oli üsna palju ja mingi lind tuli tammepuu otsast alla, ehmatas mind ja ma kiljusin ilmselt päris kõvasti, kuna kõik ümberkaudsed koerad hakkasid haukuma.