(as if snow were sliding down the mountains)

mul oli teooria, et puudevõrad on nagu närvijätked, mis tuule käes end liigutavad ja atmosfääri katsuvad ning tunnetavad. sügisel, kui lehed neilt lõplikult maha koorusid, tundsin ma enesegi närve puutetundlikemana, nad olid justkui kaitsetumad ja rohkem silmale näha. nüüd katavad õues seisvaid rahulikke oksajadasid lumi ja õrn härmatis, see nagu kaitseks neid tundlikke võrastikke.

loodus on päris kaval.

mu blogi ei loeta ainult kell 5 hommikul ja mul on loenduri hankimisest saadik siin käinud 11 114 korda mõni külaline. mitte, et see oluline info oleks, aga loendur kõlab natuke nagu lendur ja keegi on praegu kuskil külmal maal ja kuigi ka enne oli teatav vahemaa, on ta nüüd kuidagi rohkem kohal. elugi on üsna kaval.