a winner needs a wand

kirjutasin sõbrale nõuannet, aga sellest sai miniessee:

mul on meeles väike olemisest see, et kõik oli nii raske ja ma tahtsin rohkem, kui mulle lubati ja siis inimesed said pahaseks jne. samas on mul ülimalt ilusaid mälestusi, mis on seotud mingite tunnete ja lõhnade ja päikese ja valguse ja teatud kohtadega. aga sellised kohad ja asjad tekitavad minus ikka veel selliseid tundmusi (kuigi mul ei ole võimalik kogu aeg neis kohtades käia), aga teised asjad tunduvad palju kergemad, nüüd kui ma nendest aru saan ja nende tähtsust või ebatähtsust määratleda oskan.
ega ainult head ka ei ole muidugi. eks ma näen neid tumedamaid asju ka suuremalt nüüd ja elan neid ka suurelt läbi, aga kui tuleb selline vaiksem periood, siis oskan neid ka kuidagi hinnata üle.
või õigemini ümber
ma olin muidugi kõige väiksem laps, pesamuna. ja selle pärast oli suur tahtmine ruttu suureks saada ja teha neid asju, mis teised tegid, aga siis kui suureks sain ja proovisin, sain aru, et need ei olnudki nii huvitavad. aga siis tulebki valida sellised asjad, mis on sulle huvitavad ja nende välja mõtlemiseks läheb muidugi aega vaja, aga samas see aeg on seda väärt
tegelt see on igas vanuses nii, et osad asjad teevad rõõmsaks ja osad asjad ajavad segadusse, lihtsalt aju filtreerib need paremad asjad välja, mida mäletada
ja väikesena on see ka muidugi, et kõik on nii uus
ja uus ongi põnev
ussike ronib rohus! ussike! roheline! mis see on? sibab?
enam ei ole nii põnev, sest oled näind seda juba
:)
oled näind sadat eri ussikest
aga ega see veel ei tähenda, et see ussike mõttetu oleks
ta on tegelt sama oluline kui siis kui sa kolmene olid


////

ongi noh. ussike.

when you use your Medulla Oblongata

kustutasin just oma lingilisti ära kogemata, kui üht linki parandada tahtsin ja bloggerdis ei lase uut listi teha millegipärast.
1st world problemos

saime täna viktoriinil viienda koha jeee
kuigi arvasime, et eriti halvasti läks
DAVID BOWIE

and always something reminds me of you.

kui surmakutsar armsamale lausus vahel mu kõrvu:

drinking champagne from a paper cup
is never quite the same

siis mõtlesin alati sellele, et matt laulab hoopis nii:

you’re cussing a storm in a cocktail dress your mother wore when she was young
red sun saint around your neck
a wet martini in a paper cup

ja mõtlesin veel sellele mustale väikeste valgete täppidega kleidile, mida ema vahel harva kandis, kui ma veel üsna pisike oli. ja ma mäletan, et ta oli nii ilus selles kleidis, et ma tahtsin sama ilus olla ja päike paistis ja me elasime vanas majas ja tahtsin korraga olla suur. ja kuna martini on ainuke alkohoolne jook, mis mu emale imponeerib, siis on see seos veelgi loogilisem.

paberid on mind alati vaimustanud. ja seegi kord kolides ei olnud suureks üllatuseks, et mul on liiga palju mappe ja joonistusi ja akrüülipabereid ja postreid ja muud pahna, mida normaalsetel inimestel ilmselt kunagi tarvis ei peaks minema. ent paberit saab ju voltida. seda saab kleepida. kokku murda. silitada. või talle joonistada või isegi ehk kirjutada. ja teda on kerge metafoorideks voltida, kuna ta on nii igapäevane asi. asi, mida saab katsuda. asi, mis võib sõrme lõigata. asi, millel seisev võib hinge minna.

näiteks meeldis mulle kunagi siuke sleeping at lasti laul nagu quicksand ja kuigi selle tüübi hääl on natuke isegi liiga magus või teeseldud, siis mulle meeldisid selle loo sõnad:

there are wires in between
human heart and machine.
I will wait for mountains
to tell me youre okay

on paper my future will lay.
I'll fold every failure into a crane.

või mapsi papercutsis on paberihaav nagu nagu südamehaav või midagi taolist:

paper cuts leave their mark
all begins from a spark
makes you believe it will last

kõik need lood on mingis mõttes love songs (ma ei tea, inglise keeles kõlab see vähem magusalt). paberist volditud armastuslood. paber ka, kui midagi, mida saab rebida. koolis mõnes vahetunnis, kui tajutav reaalsus muutus liigseks, siis mõnikord ma lihtsalt rebisin pabereid tükkideks. ja korra tuli ajalooõpetaja mulle kirjanduse klassi ütlema midagi mingi olümpiaadi kohta ja isegi tema vaatas mulle kuidagi mõistvalt ja kaastundlikult otsa. või näiteks angus & julia stone on laulnud nii:

I spilled the ink across the page trying to spell your name
so I fold it up and I flick it out
paper aeroplane
it wont fly the seven seas to you
cause it didn't leave my room
but it awaits the hands of someone else
the garbage man
- - -
so he opens it up and reads it out to all his friends
amongst the crowd a heart will break and a heart will mend

kirjutasin kunagi ühe luuletuse sellest, kuidas kirju laiali vedav inimene loeb salaja kirju ja vastab neile, kes kogu aeg kirjutavad, ent kellele endale kunagi ei vastata. veel meeldib muusikutele laulda pabertiigritest. esimesena tuli meelde spooni lugu:

I'll never hold you back
and I won't force my will
I will no longer do the devil's wishes
something I read on a dollar bill
a paper tiger can't tell you where he stands
we'll go back tonight the way that we came
I'm not dumb, just want to hold your hand

see laul on mul nii kaua juba olnud, et ma isegi ei mäleta, kuskohast ma ta sain (ilmselt vaatasin mingeid arstisarju ja stalkisin välja kõik soundtrackid ja asjad ja tirisin kõike, mis võimalik ja olin keskasse astunud ja tundsin end jube tähtsana). ent isegi praegu kuulates, on ta täiuslik. siis muidugi becki pabertiiger:

just like a paper tiger
torn apart by idle hands
through the helter skelter morning
fix yourself while you still can
no more ashes to ashes
no more cinders from the sky
all the laws of creation
tell a dead man how to die

mõnikord tunnen end ka nii, sellistel puhkudel on hea meel, et on kuskil selline tüüp nagu beck, kes seda tunnet nii elegantselt sõnadesse oskab seada. kolmandaks on the chameleons, kellel on lugu mitmetest tiigritest:

you have to face them sooner or later
these tigers made of paper
don't pay now
you have to pay later
confront your tigers made of paper

siin on tiigrid rohkem nagu elukad, kelle inimene ise endale loob. hirmud, ootused ja ärevused. või siis rohkem mured, kellega kõigil tuleb silmitsi seista. sest ei saa head ilma halvata. ja vastupidi. ja kui sellised hirmud ründavad ja mõnikord, kui mind valdab torm nimega paanika, siis mõtlen sellele, kuidas thom laulab:

blow into this paperbag,
go home, stop grinning at everyone.

and they were honeybees
on a blade of grass.
take your armor off,
you're not under attack.  

see on justkui vastus nendele kurjadele tiigritele. et iga asja ei maksaks karta kah. tegelik põhjus, miks ma paberist tehtud lauludest kirjutan, on see, et why? uuema plaadi mumps, etc. peal on lugu nimega paper hearts, mida ma terve õhtu kuulanud olen. ja ma tänan südamest seda suvalist ameerika poissi, kes mulle soovitas why? plaati alopecia, sest olin kuulanud 13&godi ja siis (umbes kaks aastat tagasi sügisel, lepiku ärklitoas) ma kuulasin alopeciat läbi ja lõhki nii palju ja nii valjusti, kui üht plaati ühes kortermajas kuulata võib. ja vahepeal meeldis mulle neilt lugu black purse ja seda uut plaati nagu ei olnudki mahti kuulata. aga täna tutvustati paper heartsi videot ja ma jäin selle loo sõnu kuulama ja mida enam rütm areneb, seda tugevamaks muutub ka karkass ja isiklikumaks ning usutavamaks. ja mida rohkem ma seda lugu kuulan, seda enam ma sellega suhestun.

is your love but a ploy like Bugs Bunny in drag?
I leave my lungs open, exposed to the whole crew
while you sneak a bump and smoke cloves in the coat room

- - - 

the wind is at my back anew
but still I feel the lack of you
oh, you were so heavy in my heart, boo
that soon no longer could my true heart hold you
and like the angular Etruscan tchotchke my mom got me
at the Met gift shop in '92
tearing from the brown paper bag I kept it in when it was new
after I left it overnight when it was wet with dew
it sounds blue and shitty
but of course kid, like the little skinny bronze horse did
you fell through

you were like a buoy I put down in open ocean
but with no cross staff and no compass in my possession
and too far out for a lighthouse to provide discretion
how could I presume that you'd divine direction
must have patience
accept no imitations
take no paper hearts and fucking hate carnations 
though my home is vacant
yeah I'm lonesome while I wait
that's no open invitation made to hope we make acquaintance
the long walks home from the laundromat
in Pop-Pop's Holden Caulfield hat
alone, lost for certain
dry and pent 
dead bent like a merchant ivory gent
yes, to yet get a spouse and kids
have a house full
but I'm hard to be around
and sterile as a roused mule
preemptive nostalgia of the possible but doubtful
preemptive nostalgia of the possible but doubtful

and always something reminds me of you.

ilmselt on tegu ka selle loo uudsusega, aga millegipärast on see mulle nende paari tunniga nii armsaks saanud, et ei julge teda liiga palju kuulata ka, kuna see on kõige ilusam viis kirjutada/laulda kellegi/millegi puudumisest. ühtaegu isiklik, vihjetega lähedastele objektidele, lugudele, kirjutistele; teisalt täiesti kõrvaltvaatav ja juurdlev, tõdemus millestki. hetkeseisust. pealegi ei meeldi mulle nelgid. ja meeldivad kopsumetafoorid ja sellised read nagu: oh, you were so heavy in my heart, boo! ja paberkotid (näiteks Stella kinkis mulle ca kolm-neli aastat tagasi sünnipäevaks paberkotitäie vajalikke asju ja joonistas ning kirjutas sellele kõikvõimalikke häid asju ja see on mul siiamaani olemas, ma hoian seal ravimeid ja plaastreid ja iga kord, kui mul miskit häda, siis vaatan seda brown paper bagi ja mõtlen natuke tema headusele ka) ja see, et iga kord kui midagi ilusat tahaks öelda või kirjutada, siis samas ei taha ka, sest see kõlab nii halvasti: nii läbinähtavalt, nii lapsikult (it sounds blue and shitty) ja kunagi evale kingiti jõuludeks hobusekujude komplekt ja ma tahtsin ka näha seda ja katsuda ja kogemata murdsin ühel suuremal hobusel vist jala pooleks ja eva ei andestanud aastaid mulle vist seda (see on naljakas, kuidas kellegi teise riimid tekitavad hoopis isiklikumaid assotsiatsioone hoopis teisel teemal) ja muidugi meeldivad mulle poid ja majakad ja majakate otsas ronimine ja uppumise metafoor ja holdeni müts ja lootused ja unistused, mis inimestel on ja mille puhul nad teavad, et need kunagi ei täitu, aga mida on tore mõelda ikka, kui vihmases linnas ringi jalutada ja tänavavalguse värvilisi peegeldusi asfaltil kokku lugeda (preemptive nostalgia of the possible but doubtful). ja see lõpp.

tahaksin mõnikord sukelduda

iga kord, kui natukenegi end koduselt hakkan tundma, tuleb jälle minna.
kesk tänava kodu annab mulle vaikselt mõista, et targem oleks välja kolida.
pirnid lähevad läbi. naaberkorter lõdiseb üksindusest. pliit ajab suitsu sisse.
korstnapühkijal käed töid tegemisi täis. soe vesi saab kibekiirelt otsa.
ma olen nagu lõputus ringis - üürikorter - ühikas - köetav korter - ühikas
- üürikorter - köetav korter - ühikas jne jne. kord väsin ma kütmisest,
kord jälle ahjuta olemisest. kuigi tõsi on see, et üksinda kütmine on nüri tegevus.
imelik asi selle üksindusega. ma ei tea, kas see tuleb mu suurest perest
või on see normaalne vajadus, et kodus tahaks kellegagi peale iseenda ka kõnelda?
imelik on see maailm. terve lapsepõlve tahad kodust ära ja siis, kui suureks saad,
siis ei saa enam oma lähedastega koos olla, sest on vaja end harida ja ennast
arendada ja tööd rabada teha jne. alles siis, kui sa hakkad inimesi alles mõistma
ja nende tegude tagamaid taipama, lõigatakse sind neist eemale. see kõik on muidugi
kohati valikuline ja vägagi oleneb perekonnast ja asupaikadest jne. aga mingi veider
vasturääkivus on selles individualistlikus ühiskonnas, kus perekond on pigem midagi
sellist, mis sind takistab edasi liikumast. ma muidugi teadvustan endale, et
igapäevaselt kellegagi midagi jagada, on väga raske, kuid sellel on ka omad valgusepooled.
ja tihti kaaluvad need valgusepooled tumedamad hetked üle. kolingi ilmselt teisipäeval krisi juurde.
ühikaga ühelgi teisel juhul ma ilmselt enam nõus ei ole, sest igahommikust small- talki
mingi võõra inimesega ma pidada ei suudaks (eelmine kord kadri puhul lihtsalt kosmiliselt vedas)
ja kui me räägime, siis ilmselt ainult tarvilikest asjadest. ja mulle isegi meeldib see
loomulik kulgemine rohkem. sest rääkimine on üks maailma väsitavamaid tegevusi.
(v.a. siis kui nalja saab teha). ainult kassidega taburettidest on kahju, neid vist
ühikasse kaasa võtta pole mõtet. kas keegi tahab kaht kassiga taburetti?
see võib muidugi huvitav vaatepilt olla, kui keegi kaks taburetti seljas
mööda linna nagu siil ringi rändab, aga mine sa tea. äkki keegi tahaks.

tahaksin mõnikord sukelduda emajõkke ja vaadata, kuhu vool mind kaasa viib. vesi on siiski
kahjuks külm ja tuuled liialt tugevad, aga asja natuke vähem morjendavaks teeb asjaolu,
et nüüd hakkan ma uuesti iga päev üle silla minema (kui ma just kodune pole) ja see
oli vanasti mu lemmik hetk päevast, sest voolav vesi on nii rahustav. isegi siis,
kui pidin kuhugi võõrasse kohta semiootikaeksamile joostes üle jää libastudes peaaegu
jala murdma ja kui mu raamat lendas otse kaarega vette. hüvasti, antikvariaadist muretsetud lotman.
tõusin üles ja vesi voolas ikka sama rahulikult edasi. justkui annaks mulle märku, et
on minust tuhandeid kordi targem ja saab härra lotmanist palju paremini aru kui mina.

kassipoegadest

olin öösel vähevõitu maganud ja mingil hetkel kirjandusmuuseumi saalis istudes patti smithi autobiograafia analüüsi kuulates, mulle tundus, et minust vasakul tooliderea lõpus seisab tumehall kassipoeg, kes teeb njäu njäu njäu, aga mitte selliselt läbilõikavalt ja siis ma sain aru, et ma kujutasin seda just ette ja siis kui ma sellest aru sain, et seda kassi seal ei olnudki, siis ma kujutasin ette, et see kass nägi mind ja tuli minu juurde ja hüppas mulle sülle ja ma krääbustasin teda ja siis ta puges mu sisse nagu otse sülest kõhu sisse ja see oli nii elav kujutlus ja üldse mitte mingis skisofreenilises mõttes, sest kogu selle aja vältel ma olin teadlik, et mingit tegelikku kassipoega seal ruumis ei viibi, aga see tunne, kui sa midagi välja mõtled ja see muutub niivõrd reaalseks, et ta ise suhestub sinuga hoopis teises mõõtmes. see on veider, et tegu oli just kassipojaga, sest olen kassipoegi juba vähemalt kolm korda viimase kuu aja jooksul unes näinud (ja paar päeva tagasi helistas ema, et ta nägi ka kassipoegi unes). ilmselt on tegu minu puhul interneti üledoosi ja suure kassipojavaimustusega, aga unenägudes on need kassid mitte ainult kassid, vaid kogu see hea tunne, mis kassipoja nägemisega kaasneb (vähemalt minu puhul see on üüratu).

esimene unenägu oli kohe pärast silvia sünnipäeva (kus talle kingiti postriraamatuke, mis koosnes eri sorti kassipoegade piltidest, osad vist isegi A2 suuruses). see unenägu oli isegi kuidagi tume ja ohtlik. tegu oli vana ja mahajäetud majaga, mis oli varisemisohtlik ja ma proovisin kasside pesakonda kuidagi sealt majast kokku korjata, aga nad olid nii lustlikud ja mänguhuvilised, et ronisid mu otsas ja potsatasid mõnikord põrandale - siis olid nad aga tusased, eksinud ja kurvad. ärgates painas mind selle unenäo kahepoolne loomus. ühest küljest need õrnad ja haprad olevused, teisest küljest see tume maja, mis proovis neid justkui enesesse neelata.

teises unenäos tuli mulle appi keegi mustas kuues inimene/olevus, kes pani kassipoegadele väikesed kaelarihmad kaela ja neil kõikidel olid väikesed jalutusrihmad ja neid oli vähemalt 5-7 ja nad kõik sibasid ringi ja tuterdasid teineteise otsas ja nägis üsna naljakad välja. mäletan selgelt, et üks oli punasetriibuline ja teised olid muud värvi. igatahes saime nad sealt majast välja toimetatud ja kuhugi paremasse ja turvalisemasse kohta. unenäo järelmõju oli palju positiivsem. see unenägu oli ka teatava vahega eelmisest (nõnda, et ma ei olnud kassipoegade peale vahepeal eriliselt mõelnudki).

kolmas unenägu oli eriliselt positiivne. ma elasin väga valgusrikkas heledas ruumis ja olin voodi peal valgete linade vahel ja kõik need kassipojad siblisid sealsamas mu ümber ringi. nad olid rõõmsad, rahulolevad, iseteadvad ja lustlikku mänguindu täis. kui ma ärkasin (olin kella unustanud helisema panna ja pmst tööle hiljaks jäänud) oli see tunne, mis unenäost minu sisse jäi, niivõrd hele, et kui ma oleks need 25 minutit vähem maganud, siis see poleks eales seda väärt olnud. see oli niivõrd soe tunne, nagu kõigi nende kassipoegade taga oleks helendanud mingi teistsugune soojus või headus või olevus.