make a wish

väiksena ma nii armastasin ema, koguaeg rippusin tal kaelas ja magasin voodis ta kõrval ja käisin raamatukogus iga päev kaasas temaga ja ta ostis mulle kasti poest kõige paremat jogurtit (seda puuviljadega)  ja neid väikseid pruune küpsiseid, mida kaalu järgi sai tõsta ja mõnikord ma võtsin augustaja ja tegin sellega auke vanadesse ajakirjadesse, kui ta ei vaadanud. siis ei olnud veel internetti ja rmtk nurgas oli see suur kapp väikeste sahtlikestega, kus iga raamatu kohta oli oma kaart selle infoga ja nendel kõigil oli emme käekiri (mis on maailma ilusaim) ja siis ma vaatasin ja imetlesin neid ja need kõik natuke lõhnasid tema järgi ja vana raamatukogu ruumid lõhnasid ka natuke kõik tema järgi ja see oli maailma kõige toredam lõhn (üldse ma otsustan inimeste üle selle järgi, kuidas nad lõhnavad - mitte parfüümid ja kogu see jama, vaid inimese pärislõhn loeb kõige rohkem). ja siis mingis vanuses ema enam ei lugenud mulle õhtuti voodis raamatuid ette ja ma pidin kooli minema ja vihkasin kõiki ja kõike ja ilmselt mingil määral ka ema, sest tema sundis mind kooli minema (nagu on kõigi emade üldiseks kohustuseks). vahel veel käisin pärast kooli raamatukogus, aga siis kolisime ära ja need käigud jäid järjest vähemaks ja siis raamatukogu ka kolis teise kohta ümber ja mina sain vahepeal suureks ja ei mahtunud emaga meie suurde tühja majja enam ära, sest meie isiksused olid liiga suured ja tahted erinevad. ja siis ma olin nii rõõmus, et saan sealt ära ja põgenesin riigi kõige kaugemasse võimalikku ossa ja paar aastat järjest tegin kõike, mida varem teha ei tohtinud ja mille pärast ma hirmus närvis olin olnud enne. käisin rokkstaaridega ja jõin end purju ja ei käind koolis, siis kui oleks pidanud ja pidasin end hirmus tähtsaks, aga olin seest omadega suht puru ja sain ise ka aru, et kogu see asi on üks suur segapundar ja üsnagi mõttetu. ja siis võtsin pausi ja käisin tööl ja natuke koolis ka ja helistasin emale väga harva, sest ma ei tahtnud millestki rääkida, sest tundsin, et olen ebaõnnestunud, aga samas tohutult igatsesin teda ja tema mind ka. ja mingi hetk sain aru, et ta ei olegi kõige hullem inimene maailmas ja et tegelikult on ta väga minu moodi (mida on ilmselt igal inimesel suhteliselt keeruline tunnistada - et ta oma vanematele sarnaneb). viimase aasta jooksul olen lähemalt ja kaugemalt näinud päris paljude endavanuste inimeste emasid ja millegipärast tundub mulle, et nad kõik on neli korda närvilisemad ja heietavad veel tühisemate asjade pärast, kui minu ema kunagi oleks heietanud (mitte, et ma kellelegi midagi ette heidan, inimesed on lihtsalt erinevad). väiksena väga põdesin oma nime, kuna see oli selline keeruline ja kõik alati küsisid, et kuidas seda kirjutada nagu ahoi kas a n n a - k r i s t i i n a on tõesti niii keeruline kombinatsioon, mõlemad lihtsad eesti/euroopa nimed ka, ei ole ühtegi y ö ü õ c - d või midagi taolist ja mõtlesin, et miks ema meile mingid imelikud nimed pani kas ei oleks lihtsam olnud mari ja iti panna või midagi. aga nüüd kui olen käinud päris palju ringi ja näinud igasugu nimedega inimesi, olen lõpuks aru saanud, et mul on tegelikult päris tore nimi ja et ma tegelikult armastan oma ema (nagu see stencil mingil suvalisel elektrikapil "ema ma armastan sind, aga ei ütle sulle seda kunagi"). mul nii suva, mis te arvate, olen jah sissy, aga mu ema kolib ära nahh, kirjutan mida tahan.

tuleb, aga mitte kohe

"Juhul kui peaksime Päikese punaseks hiiuks muutumisest kuidagi imekombel pääsema ja suudaksime universumis ringi rännates leida endale sobivaid energiaallikaid, tabab meid hiljemalt saja nulliga aasta pärast kindel surm. Nimelt on arvutuste kohaselt selleks ajaks kõik tähed ära põlenud ja kogu universumi temperatuur ühtlaseks saanud. Energiaallikaid enam pole. Kõik protsessid seisavad. Saabub universumi soojussurm." A. Juur

tuleb lõpp ja ei tule ka. aga mul on täna šampusepidu. jee

// 0: 32 sitaks hea pidu, mul on parimad sõbrad

sell your belongings all your clever drawings

päeva tsitaat tuleb silvia urgaselt: "paul hitlerile meeldiks", kellel on homme sünnipäev (mitte hitleril ega paulil), aga mu peas käivad tulised vaidlused selle üle, mida talle kinkida. see peaks olema midagi vajalikku ja samas midagi originaalset ja toredat. sest pokaale ja veiniavajaid kingivad teised ilmselt niikuinii hordides.


teine huvitav uudis on see, et mu ema kolib inglismaaale.
m i n u ema. see on umbes sama reaalne, kui see et ta otsustaks marsile kolida või midagi taolist.


täna kultuuridevahelise kommunikatsiooni loengus istus mu kõrvale üks pime poiss. jutt käis sellest, kuidas kontekst ning asukoht muudab tihti saadava informatsiooni tähendust. mul oli viimane loeng ja ma olin hommikul vara enne tööl ka olnud ja see loeng üldse tundus natuke nagu esimese aasta aine (pmst sain eelmises loengus aru ka, et olin kunagi seda ainet võtma hakanud, aga igavuse poolest viimasel hetkel maha reganud) ja mul oli veidi juba uni ja kuidagi raske oli keskenduda. ja siis tuli see poiss. ja küsis, et kas see iste on vaba ja ma esimest korda nende kolme esimese loengu jooksul hakkasin oma peas arutlema, kuidas see info siis ikkagi tõlgendub ja eriti just selle poisi näitel. oletame, et ta ei ole kunagi nägija olnud, ta ei ole kunagi filme n ä i n u d, ta on neid kuulnud. ta ei ole kunagi saateid vaadanud, ta on neid kuulnud. ta pole kunagi uudiseid näinud, ta on neid k u u l n u d. ja kui hästi ta sellevõrra oskab kuulata. ma tean, selline olukord ei ole kindlasti mingisugune õnnistus, aga minul tekkis järsku väga suur austus selle poisi suhtes, kuna ta oskab k u u l a t a ning see on üha kaduvam nähtus terves selles ilmas. ilmselgelt filtreerib ja hekseldab tema aju kuulatavat loengut palju paremini läbi, kuna ta keskendub ainult ühele meelele. ta oli terve selle loengu jooksul palju teadlikum sellest, mis tema ümber toimub, kui kogu see ülejäänud kari seal loengus kokku, seda oli lausa tunda. iga kord, kui keegi näris nätsu, kortsutas või käristas paberit, sosistas midagi kõrvalistujale, liighatas midagi mu kõrvalistujas, ta oli nagu rebane, kes jälgis saaki. kindlasti võib minu kogetud info olla samamoodi ebatäpne, kuna ka tema on ju tavaline inimene ja istus samamoodi ilmselt oma viimases loengus ja haigutas, kuna oli väsinud - kuid teatud hetkedel, oli see terasus nii huvitav kõrvalt jälgida. (näiteks kui ma konspekti kirjutamise asemel joonistasin) aga lihtsalt see teine tajumise tasand ja selle saavutamine oli nii lummav. ja ta naeris alati kõige õigematel kohtadel, kui õppejõud tegi ainult vihjamisi teatud nalju ja üldsegi hakkas mulle see loeng täitsa meeldima ja see kool tundus järsku päris tore ja targaks saada võib ka tegelikult hoopis teistmoodi, kui kiirelt konspekti kirjutades ja lakke passides. tuleb j ä l g i d a.

wildest moments

sõge sügis suges - tiivne kõrvenõges

andsin lõpuks survele alla ja sain koju netipulga. pooljuhuslikult.
tapsin kõik allesjäänud ämblikud mürgiga ära.
ja hakkan varsti põrandat samblaroheliseks värvima.