kui piisk läks tartust viljandi

(ja Viljandist Sänna)
KLIKI PILDIL

esimene auto oli Volga, millega üks härra oli just pulmasõitu teinud Viljandis. polnud elus nii läikivat volksi veel näinud (isa oma ei loe, sest ma olin liiga väike). see viis mu Mustla äärde ja pidin läbi terve asunduse kõndima, kus olid päris ilusad valgustuspostid (nagu Londonis), aga koht ise väljasurnud (isegi Tsooru poe ees oli rohkem inimesi kui seal). mind jälitas mingisugune rattaga teksavesti kandev härra  ja tegi vähemalt seitse korda möödasõitu (erinevaid tänavaid pidi) ja kogu aeg minust mööda jälle ja juba suure tee peal olles ka kaks korda (inimestel on vist väga igav). ülimalt häiriv tüüp, loodus ise oli imeline. järgmine autojuht oli rekkamees, kes eesti keelt ei valdanud, sõitis ise Valka, aga oli muidu ülimalt muhe mehike ja pani mu Pikasillal maha. keerasin korraks mingi teeotsa pealt alla ja seal oli ilmatusuur HERNEPÕLD ning selle kõrval kasvasid metsvaarikad. olin sattunud taevasse. siis võttis mu peale üks suhteliselt noor mees, kes oli auto just paar tundi tagasi ostnud ja avastas järjest asju, mis selles ei töödanud. tema viis mind SHIVAni, st siiski Sihvani (ma isegi ei teadnud, et selline koht eksisteerib) ja sealt sain ühe pereisaga Sangastesse. viimaks võttis mind peale maailma kõige toredam mees, kes vanuse järgi võiks umbes mu isa olla. ta kasvatab VAARIKAID ja viis neid mingisse tööstusasutusse, kus nendest mahla ja muud maitsvat valmistatakse ja ta tutvustas mulle tühje külavaheteid ja väljasurnud paiku. kaldus oma kursist mõned kilomeetrid kõrvale ka, et mind sihtkohta ära viia. üldiselt olin kuskil Mustla juures valmis juba metsas ööbima, aga kogu sõit läks kokku maksimaalselt neli tundi ja oli mitukümmend kilomeetrit lühem, kui sõit Tartu ja Võru kaudu ning jõudsin täpselt õigeks ajaks, et mõned mustikad ära puhastada ja õhtul veel sauna väisata.

a new kind of roaring to tear through days

käisime täna metsas ja rabas. rabast saim murakaid, osad on juba sellised pehmed ja tatised ja teised sellised toorevõitu, kuigi viimaseid saab järelküpsemiseks jätta. metsas leidsime eriliselt hea mustikakoha lõpuks. niiet olen nüüd üle keha sinine juba. ma muidugi oskasin mingi sellise mätta otsa ka istuda, mille sees oli sipelgapesa ja siis nad kõik ronisid mulle pükstesse ja ründasid mind kordamööda. rohkem muid putlasi eriti tuule tõttu polnudki. natu metsmaasikaid nosisin ka veel ja isegi metsvaarikalank oli seal korralik, aga kuna ma eile juba neid korjasin, siis täna enam ei viitsinud. kuulan seda ja nosin nüüd arbuusi, mis on ebamaiselt magus. homme võrru-tartu, ülehomme ilmselt viljandi.

hey thanks for the tip for the tip of your tongue

A Poplar

BY WILLIAM FAULKNER

Why do you shiver there

Between the white river and the road?

You are not cold,

With the sun light dreaming about you;

And yet you lift your pliant supplicating arms as though

To draw clouds from the sky to hide your slenderness.

You are a young girl

Trembling in the throes of ecstatic modesty,

A white objective girl

Whose clothing has been forcibly taken away from her.

// nii tunnengi.

all the best people i know have spent their childhoods alone

kondan mööda eesti metsi ja karjaheinamaid, käin järves ujumas ja kuulan elavat muusikat. tantsin semudega kiviaia taga junk rioti järgi ja ärkan ülipalavas telgis vaablase ja silvia hääle peale üles, söön hommikuks arbuusi, snickersit ja muusikanektariini ja siis tulen lõunasse ja magan pool päeva nagu kass ja peesitan päikese käes ja pilvitan rõuges ja ootan inimesi ja passin järvesi ja väikeseid kalu ja käin paitan võõraid kasse ja ronin mööda väikesi mägesi ja tunnen end kangelasena oma väikeste suurte tegude ees. tahaks kogu aeg ainult heina sees lebada ja vaadata, kuidas päike õhtusse veereb. ja vahel natuke banaanijäätist limpsida. summer please don't end