And we don't do a thing, 'cause we're busy and think we're just wandering

üleeile (ehk pühapäeval) tahtsin kirjutada postitust sellest (kirjutasin alguses sellerist, hea et mitte varssellerist või bestsellerist, teen halbu nalju 2012), kuidas ma lähen raamatukokku ja kuidas mu ainus reaalne töötav ajend sinna jõudmiseks on kujutluspilt minust, kes läheb r-kioskisse ja ostab maailma kõige sõbralikumalt teendindajalt ühe snickersi ja sööb selle ära ja tunneb end maailma kõige paremini. in reality in dreams.

jõudsin raamatukokku. r-kiosk oli suletud. mu raamatute viivis oli üle 3 euri.
mul oli miljon artiklit vaja järgmiseks päevaks ära lugeda. pooled neist väljalaenutamatutes kogudes. avastasin, et on pühapäev (sic!) ja see tähendab üldjuhul seda, et raamatukogu uksed sulguvad kell 5. viisin oma 7 raamatut ära. maksin võla ära. võtsin uue koorma. tegin kahe artikli puhul kiirlugemist. artikli, mis kõneles veiselautadest 19.nda sajandi võrumaal, jätsin järgmiseks hommikuks (okok, tegelt oli huvitavaid artikleid ka, see oli lihtsalt kõige ekstravagantsem). istusin. sulgemismuusika hakkas mängima. mulle tuli meelde mingi siimu luuletus, kus ta räägib muusikast, mida mängivad haiglad, kui oled suremas. tõmbasin suuri paralleele. siis tahtsin üle miljoni aasta kuulata lugu "what sarah said". ma isegi ei tea, kas too siimu luuletus ja see dcfc laul omavahel üldse seotud on, ent minu peas nad seda kuidagi on. mu peas asetsevad üldse veidrad seosed. igatahes, nüüdseks on siim keral ilmunud juba uus kogu "las ma istun siin, kuni orkester mängib". ma saan sellest uuest pealkirjast umbes sama palju aru kui "me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks" pealkirjast. ei tea, kas see on hea märk? küllap vist.

oma snickersi sain kätte esmaspäeval, kui siirdusin veiselaudaartikli ja teiste ermi aastaraamatutevirna jmt juurde. õigemini olin need juba läbi lugenud. öösel ühe raamatu veel setudest ja hommikul teise. ja istusin seal söögisaali juures diivanil ja vaatasin ühe noormehe maale, mis seinal rippusid. ja see snickers oli liiga magus. ja ma oleks tahtnud maalida. aga viimasel ajal tundub mulle, et ma ei suuda midagi loomingulist teha. igasugune loominguline initsiatiiv on must välja rebitud. algul, proovisin vahetada välja meediume, aga see ta ei töötanud. ja ma tean, et vingumine pole mitte kunagi kedagi mingile positiivsele tulemusele viinud. ja siis vahel ma mõtlen, et "it's just one of those times of doubt", millest kõik peavad läbi minema. aga! ma tean, et asi pole selles (selleris!). ja vähemalt olen ma rõõmus ja teen baklažaanisuppi ja kitsejuustusalateid ja kurat küll võimalik, et mul elu on nii paika loksunud, et mul ei olegi enam millegi üle halada ja ma ei oska sellepärast midagi loomingulist teha ka. sest pildistamine vist sinna alla ei mahu (kuigi mulle hirmsasti meeldiks see. et ma oskaks kunagi.).

mõtlesin täna, et ma peaksin pärast londoniskäiku raha koguma. ja õmblusmasina ostma. ja riideid hakkama tegema, sest ilmselt Eva mäletab, et ma olen seda umbes 5ndast eluaastast saadik teha tahtnud (peale selle, et ma tahtsin massööriks saada ja efka mulle tuhat pannkooki pidi tegema, selle eest et ma ta selga mudisin; aga mitte sellest ei pidanud ma täna siin rääkima).

igatahes! ma joonistasin üks õhtu. tüdrukut, kelle vares alla neelab. ja H. ei saanud isegi aru, et see vares on ja arvas, et tegu on iseäraliku kleidiga (kuigi jahh pilt oli tol hetkel tagurpidi), niiet ühesõnaga. ma pean midagi ette võtma, et ma end niivõrd sisutühjana ei tunneks, tere.