tere

ema töötas 24 aastat raamatukogu juhatajana ja selle aja jooksul küsiti tema käest ainult 2x Vikerkaart. et päris vikerkaart nähtavat ka tihedamini. ja marslastest räägiti ka rohkem.

õues on lumi maas. selline krudisev.
tulime 6:50 bussile ja mulle tuli meelde üks kord, kui pärast talvevaheaega sõitsime koju ja eva lükkas mu kraavi(või kukkusin ma ise?), otse lumme. see kraav on nüüd nii pisike ja oravajälgi täis.

tartuni sõidab umbes neli tundi. ja tund võrru. oh my.
unustasin oma rahakoti jõululaupäeval haapsalu bussi, me so bright.
vähemalt ootab see mind tartus. ja ma ei raisanud raha vahepeal.

eile öösel magasin umbes 4 tundi ja papa äratamisega jäin minuti hiljaks.
aga ta oli nii rõõmus. mulle tuli meelde see kord, kui ma väiksena tahtsin talle i s e midagi kinkida ja siis ma leidsin mingi vana kammi ja pakkisin selle ära ja kinkisin selle talle. see oli selline pisike ja veneaegne ja ilmselt ta oli selle ise ostnud kunagi.. või heal juhul mamma. nothing has changed. ainult mammat polnud. aga mina olin! ja ta vend helistas! elus esimest korda nägin sellist imet.
šokolaadikooki küpsetasin. ja papa kammis pontu ära. ja kõik oli lihtne ja pühalik.

teised inimesed tulid ka eile. liisu küsis minu käest, millised oravad on ja kas neid sülle ka saab võtta. kui ma üritasin talle seletada, et oravad on metsaloomad ja eesti metsade oravad kardavad inimesi, siis ta ütles, et koduoravaid võib küll sülle võtta, eksju. tegime põrandale kahekesi pesa. tudus mu kõrval nagu väike oravake ennemuiste.

lähen veebruari esimesel nädalal londoni. nii veider, et kunagi ma alustasin seda eklektilist blogipidamist sel suvel, kui õe pool tšinglismaal töllerdasin. see aasta viimane päev paneb mind heietama. he. ilmselt tuleneb see pigem magamatusest. 4 eile öösel ja vähem kui 4 vist nüüd. mari väikesed oravakesed tegid mitu tundi sõjatantsu mu varvastel enne, kui nad magama jäid. õues on ikka veel pime, aga hämardub.

tahaks juba keskööd. saab selle imeliku aastanumbri mööda.