oo hullumeelsus kaunis hullumeelsus

mõtlesin juba vahepeal, et minust on saanud nüdi vaikne tavapärane inimene juba, arvestades viimaste kuude sündmusi, ent ei. mis sest, et ma ei kirjuta. mis sest, et ma korralikult koolis ei käi. mis sest, et ma ei oska pärast suve internetis enam samamoodi logeleda kui varem. mis sest kõigest rääkida. olen aru saanud, et isegi siis, kui kõik on paigas, käivad mu unedes imelikud sõjad ja taevast langeb konni ja suvalistel hommikutel tekivad mul ärevushäired jmt. kuigi! jah, kõik see on hägusem ja nõrgem ja taustsüsteemist sõltuvalt ikka 180 kraadi teisipidi, kui eelmisel talvel, mida kõige paremini võiks iseloomustada fraasiga "dragging a dead deer up the hill", mil isahirve raskus ületas mu enese jõu ja kelle nahk oli kurdunud ja kuivanud verest ning porist läbi imbunud, ent kelle sarvekõrgus ületas nii mõnegi teise oma. see aga omakorda rõhus mu väsinud keret nõnda, et ma oleks tollest mäest peaaegu tagurpidi alla veerenud. sellest ka igasugused viivitused ja edasilükkamised, aga võimalik, et need olid nood, mis mind tegelikult päästsid. sest nad lõid illusiooni puunotist, mille najale hetkeks toetuda. ja praeguseks paistavad mäe kohal virmalised.