my little grasshopper!

ärkasin juba viiendat hommikut järjest varavalges (võiks isegi öelda, et -pimedas), et teha putru ja teed ja võikusid, selleks, et ise kohe uuesti unne vajuda. lõplikult äratas mind, aga juba kuskil kella kümnest, kõne emalt, kes mulle, kui unesegasele lapsele, proovis pähe määrida töökohta märjamaal (ma ei teagi, kas siia sobiks paremini hüüumärk või küsimärk või ryan angelose emotikon), uue raamatukogu direktorina (same goes here), kuna ülejäänud pooltel kandidaatidel on veel vähem haridust kui minul. tragikoomika ma ütlen. palk poleks vist väga hull (kuigi genis teeniks hea tahtmise juures isegi rohkem hei hei hei), aga asukoht ja töö mastaap jätavad soovida, arvestades ka muidugi asjaolu, et ma pigem jääks tartu rongi alla (see the pun here?), kui uuesti vabatahtlikult märjamaale elama läheks (vabandan oma otsekohesust ja ptüi, ptüi, ptüi). väga sürreaalne äratus, ma mõtlesin, et näen ikka veel und. igatahes, jäingi üles ja mõtlen, et peaks oma laenutatud raamatud igalt poolt inimeste käest ja kodust kokku korjama ja raamatuvõlad ära maksma, enne kui nad maksumuselt eesti jalgpalliliiga aastaeelarve ületavad. tahan teatrisse minna, balletti vaatama, kesssee tuleb minuga? küsimus suurele ringile. oo, ignoreerin tähtaegu ja luban käsi südamel homme raamatukokku minna ja panka ja kaubamajja ja ja inboili mõõgatrenni ja kuhu iganes veel tarvis jõuda oleks. täna on vaba päev ja lebotan ja varsti toob H. mulle mandariiiinee, mida veel on õnneks vaja? kirjutada ikka veel ei oska. vahepeal ma mõtlen, et äkki ma polegi kunagi osanud kirjutada (kui need 7 luuletust välja arvata, mis mulle endale ka isegi meeldivad ja need on ka niikuinii unenägudest, niiet nendes saan süüdistada ainult oma alateadvust), täpselt nagu joonistamisega on selline tunne, et kuna ma pole pintsleid ja värve ja pliiatseid nii ammu käes hoidnud, siis ilmselt elu teeb minu eest ise valikud ära (ma ei peida pead liiva alla? help?). või ei. äkki ma olen lihtsalt laisk ja ei viitsi harjutada? no, i'll just go with "i have no talent". olen jaanalind ja peidan pead liiva (loe: teki) alla, sest teki all on nii hea soe.

mu tekst kõlab ilmselt sama segaselt kui poolearulisel, aga see on kõigest blogi, mitte emakeeleolümpiaad, so that's that.