i like the way you touch me, it makes me feel like i have no skeleton

Lugesin üle pika aja Maarja blogi ja tuli tahtmine kirjutada. Lihtsalt sellest, kuidas elu vaikselt veereb. Viimasel ajal ma kuidagi ei oska paberit pliiatsile või sõrmi klaviatuurile lähemale sikutada. Alati tuleb midagi vahele või parem mõte peale. Mõte tegutseda, kuhugi minna või midagi teha. Ülimalt tegemisterohke aasta on see. Suured numbrid ja viimased taksid (selle viimase all ei mõtle ma kutsusi). Kuna nõnda palju on tegemist ja toimetamist, siis muretsemiseks ja südamevaluks eriti aega ei jää (ja tegelikult pole põhjustki). Käin ühes, teises ja kolmandas kodus nagu kuuvarjutus ja kuhugi ei jõua pikemalt pidama jääda. Kool vist natuke lohiseb, kuna tööl on nõnda tore käia (sic!). Ma poleks kunagi arvanud, et mulle tööl nii väga meeldiks olla. Eks kindlasti on tegu ka teatava uudsusega, aga kõik need soojad inimesed, kes meil Genklubis töötavad ja teatrit teevad, annavad sellise hoituse tunde. See on hea, eriti mulle, kes pidevalt pendeldab eri seltskondade ja sõprade vahel, ja ei jaksa liiga kaua ühestki neist kinni hoida. See teatav kindlus tuleb kasuks. Teine hea asi peale kindluse, on see, et ma suudan jälle korralikult magada. Suur Järeldus tuleb päevavalgele: ilmselt passisin ma eelmisel aastal haige olles liiga palju tühja ja mõtlesin end sedasi veel haigemaks ja eks see andis siis tunda ka. Kui mul nüüd aga iga päev kümme asja korraga käsil on (mõnikord ka sõna otseses mõttes), siis ei ole puudust ka õhtusest rampväsimusest (teate küll see tunne nagu oleks pool päeva metsas ja rabas matkanud või ujunud), mis vajutab silmalaud tugevasti kinni. Võimalik, et seetõttu pole mul ka liiga palju aega, et (üle) mõelda ja enam tühje asju heietada. Päevad lähevad järjest rutemini mööda ja nädalad vajuvad looja.

Mulle toodi just aprikoosiga küpsisemagustoitu ja ma joon (nagu peaaegu juba igal päeval kombeks on saanud) tarhuni kõrvale ja kõlgutan natuke jalga, sest hetkel inimesed istuvad vaikselt oma urgudes ja pole praegu siia trüginud.

Olen täheldanud, et mida kiirem päev, seda suurem saavutusetunne. Mida rohkem tehtud, seda rohkem endast ära antud ning seda kergem ka seeläbi olla.