baltimore's fireflies

Kõik toovad mulle nüüd pliiatseid. Kustuka ostsin ka.

Lihased tuikavad, ilm kisub jälle pilviseks ja mina istun Bauhausi särgis ja joon kirsimoosiga nõmmliivateed. Imelik, et näiteks keskkoolist mäletan ma kõige paremini just neid päevi, mil ma kooli ei jõudnudki, vaid töllerdasin kuskil metsas, raamatukogus või võõras linnas salaja ringi. Et need o m a e t t e hetked olid mitmeski mõttes õpetlikumad ja erilisemad. Eks ühest süsteemist teise liikumine on paljuski värskendav, selleks et mõista esimest. Kuid siiski on see karjakaupa "mõtte otsimine" ja "raha teenimine" ja "millegi eeldamine" ja "õppimine" mulle kuidagi segaseks jäänud. Vähesed asjad, mida ma reaalselt pildilisel kujul mäletan on mõni ajaloo õpetaja kurbnaljakas märkus, mõni kirjandusõpetaja pilk või inglise keele klassis tehtud nali. Ja muidugi arvutiõpetaja sandaalid, mis ühes tema tärgeldatud ülikonnaga alati kuidagi kentsakalt mõjusid. Kõige paremad päevad olid ikkagi need, kui ema lubas sünnipäeva puhul koju jääda, kui esimesed kaks tundi jäid ära ja need korrad, kui me viimastest tundidest Krissuga linna "bändiproovi" läksime.
All I ever did was carry her guitar.

Nüüd, kui ma saan ise valida, mis kella ajal tõusta ja kooli minna, kellega koos loengusse kõmpida või lõunat süüa. Kellega koos loengute vaheajal lolli nalja teha. Kellele kooli vastu minna.. Isegi nüüd, kui mul on kätte võideldud kõik need magusad vabadused, on kõige paremad ikkagi need päevad, kui ma salaja teen midagi muud. Midagi normivälist ja ebatarvilikku. Olgu seda siis üksi või kahekesi.
Ja see on see, mis annab mulle sisemise vabaduse.