laupäev, 31. detsember 2011

tere

ema töötas 24 aastat raamatukogu juhatajana ja selle aja jooksul küsiti tema käest ainult 2x Vikerkaart. et päris vikerkaart nähtavat ka tihedamini. ja marslastest räägiti ka rohkem.

õues on lumi maas. selline krudisev.
tulime 6:50 bussile ja mulle tuli meelde üks kord, kui pärast talvevaheaega sõitsime koju ja eva lükkas mu kraavi(või kukkusin ma ise?), otse lumme. see kraav on nüüd nii pisike ja oravajälgi täis.

tartuni sõidab umbes neli tundi. ja tund võrru. oh my.
unustasin oma rahakoti jõululaupäeval haapsalu bussi, me so bright.
vähemalt ootab see mind tartus. ja ma ei raisanud raha vahepeal.

eile öösel magasin umbes 4 tundi ja papa äratamisega jäin minuti hiljaks.
aga ta oli nii rõõmus. mulle tuli meelde see kord, kui ma väiksena tahtsin talle i s e midagi kinkida ja siis ma leidsin mingi vana kammi ja pakkisin selle ära ja kinkisin selle talle. see oli selline pisike ja veneaegne ja ilmselt ta oli selle ise ostnud kunagi.. või heal juhul mamma. nothing has changed. ainult mammat polnud. aga mina olin! ja ta vend helistas! elus esimest korda nägin sellist imet.
šokolaadikooki küpsetasin. ja papa kammis pontu ära. ja kõik oli lihtne ja pühalik.

teised inimesed tulid ka eile. liisu küsis minu käest, millised oravad on ja kas neid sülle ka saab võtta. kui ma üritasin talle seletada, et oravad on metsaloomad ja eesti metsade oravad kardavad inimesi, siis ta ütles, et koduoravaid võib küll sülle võtta, eksju. tegime põrandale kahekesi pesa. tudus mu kõrval nagu väike oravake ennemuiste.

lähen veebruari esimesel nädalal londoni. nii veider, et kunagi ma alustasin seda eklektilist blogipidamist sel suvel, kui õe pool tšinglismaal töllerdasin. see aasta viimane päev paneb mind heietama. he. ilmselt tuleneb see pigem magamatusest. 4 eile öösel ja vähem kui 4 vist nüüd. mari väikesed oravakesed tegid mitu tundi sõjatantsu mu varvastel enne, kui nad magama jäid. õues on ikka veel pime, aga hämardub.

tahaks juba keskööd. saab selle imeliku aastanumbri mööda.

pühapäev, 18. detsember 2011

I have nothing else

"The Galilee Hitch-Hiker" Part 1

Baudelaire was
driving a Model A
across Galilee.
He picked up a
hitch-hiker named
Jesus who had
been standing among
a school of fish.
feeding them
pieces of bread.
"Where are you
going?" asked
Jesus, getting
into the front
seat.
"Anywhere, anywhere
out of this world!"
shouted
Baudelaire.
"I'll go with you
as far as
Golgotha,"
said Jesus.
"I have a
concession
at the carnival
there, and I
must be
late."

R. Brautigan

reede, 9. detsember 2011

A MAN NEEDS TO BE TOLD

oo kaunis antibiootikumikuur, olen sind pikisilmi oodanud, sest ega sa end talve hakul näitamata juba ei jäta. ei mis ma vingun, arvestades asjaolu, et rohud võtsid vähemalt piinava valu, on päris tore nädal aega teki all chilleerida (yep, ma kasutan seda üha rohkem, et h. saaks mind ironiseerivate kommentaaridega loopida).

huvitav, et haige olles, tuleb mul alati isu joonistada. kuigi, tavaliselt lõpneb see ikkagi tosina ideepügala ja 0,1% reaalse teostusega. alustuseks värvisin juukseid (i am my own canvas, baby) ja kavandan uue filmi tarbeks ideid. nüüd kui fikseeritud asjaolu, et mu kaamera funktsioneerib, ostsin 400 isose filmi ja proovin mingeid huvitavaid pilte ka teha. mitte, et ma veel eriliselt fokusseerida või objektiive vahetada oskaks, aga! kavatsen papa käest ta sünnipäeva või jõulude ajal inspiratsiooni ammutada.

kuulan the charlatansi wonderlandi (yup, avastasin täna, et seda plaati ei eksisteerigi mu arvutis (?) ja mulle tulid meelde vanad head ajad kuskil 11ndas klassis, mil ei möödunud päevagi ilma nonde lugudeta ja suvi, mil päälinna keskele värviliste kriitidega šarlatanide laulusõnu sodisin, mida mu üllatuseks mitu kuud ära poldud kustutatud) ja ümisen kaasa nagu väike ümiseja kunagi. h. va võrukael läks võrru ära ja ma olen siin suures üksinduses ja õue ja poodi ei tohi minna (doctor's orders), aga õues langeb nii palju ahvatlevat lund, milles saaks veerelda ja lumeingleid teha ja ehitada kindlusi ja kaotada käpikuid ja süüa langevaid helbeid (kas ma ei kõla mitte nagu viieaastane - yea and proud of it).

viisin neljapäeval pärast arsti raamatud ära, suhteliselt jooksujalu põgenesin sealt ja ei julenud isegi küsida, palju mu viivis seal jäi. järgmine kord klaarin!

pean mainima, et teki sees on tegelikult päris tore elada.

tsau, eva!

neljapäev, 8. detsember 2011

piparmünditee

homme saan pildid ilmutusest kätte.

kolmapäev, 7. detsember 2011

tõlgime kodutööd, uus lemmiksõna

desultory - hüplik, seosetu, sihitu, mannetu ; kõrvalepõikena.


palavik lõõmab. õhtuks kütab üles. homme arstile. scared.

neljapäev, 24. november 2011

udu

ma ei ole kunagi aru saanud, miks ma nii kergesti ehmatan

esmaspäev, 21. november 2011

oo hullumeelsus kaunis hullumeelsus

mõtlesin juba vahepeal, et minust on saanud nüdi vaikne tavapärane inimene juba, arvestades viimaste kuude sündmusi, ent ei. mis sest, et ma ei kirjuta. mis sest, et ma korralikult koolis ei käi. mis sest, et ma ei oska pärast suve internetis enam samamoodi logeleda kui varem. mis sest kõigest rääkida. olen aru saanud, et isegi siis, kui kõik on paigas, käivad mu unedes imelikud sõjad ja taevast langeb konni ja suvalistel hommikutel tekivad mul ärevushäired jmt. kuigi! jah, kõik see on hägusem ja nõrgem ja taustsüsteemist sõltuvalt ikka 180 kraadi teisipidi, kui eelmisel talvel, mida kõige paremini võiks iseloomustada fraasiga "dragging a dead deer up the hill", mil isahirve raskus ületas mu enese jõu ja kelle nahk oli kurdunud ja kuivanud verest ning porist läbi imbunud, ent kelle sarvekõrgus ületas nii mõnegi teise oma. see aga omakorda rõhus mu väsinud keret nõnda, et ma oleks tollest mäest peaaegu tagurpidi alla veerenud. sellest ka igasugused viivitused ja edasilükkamised, aga võimalik, et need olid nood, mis mind tegelikult päästsid. sest nad lõid illusiooni puunotist, mille najale hetkeks toetuda. ja praeguseks paistavad mäe kohal virmalised.

reede, 18. november 2011

my little grasshopper!

ärkasin juba viiendat hommikut järjest varavalges (võiks isegi öelda, et -pimedas), et teha putru ja teed ja võikusid, selleks, et ise kohe uuesti unne vajuda. lõplikult äratas mind, aga juba kuskil kella kümnest, kõne emalt, kes mulle, kui unesegasele lapsele, proovis pähe määrida töökohta märjamaal (ma ei teagi, kas siia sobiks paremini hüüumärk või küsimärk või ryan angelose emotikon), uue raamatukogu direktorina (same goes here), kuna ülejäänud pooltel kandidaatidel on veel vähem haridust kui minul. tragikoomika ma ütlen. palk poleks vist väga hull (kuigi genis teeniks hea tahtmise juures isegi rohkem hei hei hei), aga asukoht ja töö mastaap jätavad soovida, arvestades ka muidugi asjaolu, et ma pigem jääks tartu rongi alla (see the pun here?), kui uuesti vabatahtlikult märjamaale elama läheks (vabandan oma otsekohesust ja ptüi, ptüi, ptüi). väga sürreaalne äratus, ma mõtlesin, et näen ikka veel und. igatahes, jäingi üles ja mõtlen, et peaks oma laenutatud raamatud igalt poolt inimeste käest ja kodust kokku korjama ja raamatuvõlad ära maksma, enne kui nad maksumuselt eesti jalgpalliliiga aastaeelarve ületavad. tahan teatrisse minna, balletti vaatama, kesssee tuleb minuga? küsimus suurele ringile. oo, ignoreerin tähtaegu ja luban käsi südamel homme raamatukokku minna ja panka ja kaubamajja ja ja inboili mõõgatrenni ja kuhu iganes veel tarvis jõuda oleks. täna on vaba päev ja lebotan ja varsti toob H. mulle mandariiiinee, mida veel on õnneks vaja? kirjutada ikka veel ei oska. vahepeal ma mõtlen, et äkki ma polegi kunagi osanud kirjutada (kui need 7 luuletust välja arvata, mis mulle endale ka isegi meeldivad ja need on ka niikuinii unenägudest, niiet nendes saan süüdistada ainult oma alateadvust), täpselt nagu joonistamisega on selline tunne, et kuna ma pole pintsleid ja värve ja pliiatseid nii ammu käes hoidnud, siis ilmselt elu teeb minu eest ise valikud ära (ma ei peida pead liiva alla? help?). või ei. äkki ma olen lihtsalt laisk ja ei viitsi harjutada? no, i'll just go with "i have no talent". olen jaanalind ja peidan pead liiva (loe: teki) alla, sest teki all on nii hea soe.

mu tekst kõlab ilmselt sama segaselt kui poolearulisel, aga see on kõigest blogi, mitte emakeeleolümpiaad, so that's that.

pühapäev, 13. november 2011

better throw her in the water

Andsin lõpuks alla. Mul on uus iPod. Elu on palju ilusam sedasi.

Küpsetan midagi, mis peaks olema nagu šokolaadikook, aga seal on Tallinna kommi tükke ka sees. Jäätis tuleb hiljem. Läksin alles viiest-kuuest magama. Uni ei tahtnud tulla ja siis vaatasin sarju. Truly profound postitus. Aga poeetiline on hullult tüütu olla, kuna kõik eeldavad koguaeg siis sinult midagi. Midagi kõrgemat, üllamat ja suuremat. Blasphemy.

Linnuparv ajas mitu korda üles. They so creepy. Paul tegi pilti ka neist korra. Aga see heli, kui mustmiljon musta lindu su akna kohalt üle lendavad, on läbilõikav. Head mikrofoni oleks vaja.. või Bibiot.

Nägin unes, et elasin Iirimaal.

neljapäev, 10. november 2011

life's what you make it

miks tänavatel nii palju inimesi liigub? miks ma neile "Tere!" ei suuda öelda, vaid pigem ööpimedusse kaon? miks tundub Suurte Algustähtedega kirjutamine üleliigne? peenutsev? kuigi see on keeleliselt korrektsem. miks osad kassid mu eest Kesktänaval ära jooksevad? miks ma juba kolmandat päeva järjest sama särgiga tööle tulin? miks mul eile luupainaja käis? miks šokolaadikook seekord ei kerkinud? miks täna nii vaikne päev on? miks juba pimedaks läheb? miks korstnapühkijad nii sõbralikud on? miks maitseb mulle kreegimoos ja miks seda kunagi poes ei müüda?
Miks mul nii palju küsimusi on?

nendele ja teistele küsimustele võime koos leida lahendusi, kui te mulle Geni külla tulete. võite reedel näiteks Vatsa peole ka tulla. esimesed sada saavad minu käest tasuta tervitusschnapsi.
Miks see viimane lõik kõlas just nagu räige reklaam?

teisipäev, 8. november 2011

i like the way you touch me, it makes me feel like i have no skeleton

Lugesin üle pika aja Maarja blogi ja tuli tahtmine kirjutada. Lihtsalt sellest, kuidas elu vaikselt veereb. Viimasel ajal ma kuidagi ei oska paberit pliiatsile või sõrmi klaviatuurile lähemale sikutada. Alati tuleb midagi vahele või parem mõte peale. Mõte tegutseda, kuhugi minna või midagi teha. Ülimalt tegemisterohke aasta on see. Suured numbrid ja viimased taksid (selle viimase all ei mõtle ma kutsusi). Kuna nõnda palju on tegemist ja toimetamist, siis muretsemiseks ja südamevaluks eriti aega ei jää (ja tegelikult pole põhjustki). Käin ühes, teises ja kolmandas kodus nagu kuuvarjutus ja kuhugi ei jõua pikemalt pidama jääda. Kool vist natuke lohiseb, kuna tööl on nõnda tore käia (sic!). Ma poleks kunagi arvanud, et mulle tööl nii väga meeldiks olla. Eks kindlasti on tegu ka teatava uudsusega, aga kõik need soojad inimesed, kes meil Genklubis töötavad ja teatrit teevad, annavad sellise hoituse tunde. See on hea, eriti mulle, kes pidevalt pendeldab eri seltskondade ja sõprade vahel, ja ei jaksa liiga kaua ühestki neist kinni hoida. See teatav kindlus tuleb kasuks. Teine hea asi peale kindluse, on see, et ma suudan jälle korralikult magada. Suur Järeldus tuleb päevavalgele: ilmselt passisin ma eelmisel aastal haige olles liiga palju tühja ja mõtlesin end sedasi veel haigemaks ja eks see andis siis tunda ka. Kui mul nüüd aga iga päev kümme asja korraga käsil on (mõnikord ka sõna otseses mõttes), siis ei ole puudust ka õhtusest rampväsimusest (teate küll see tunne nagu oleks pool päeva metsas ja rabas matkanud või ujunud), mis vajutab silmalaud tugevasti kinni. Võimalik, et seetõttu pole mul ka liiga palju aega, et (üle) mõelda ja enam tühje asju heietada. Päevad lähevad järjest rutemini mööda ja nädalad vajuvad looja.

Mulle toodi just aprikoosiga küpsisemagustoitu ja ma joon (nagu peaaegu juba igal päeval kombeks on saanud) tarhuni kõrvale ja kõlgutan natuke jalga, sest hetkel inimesed istuvad vaikselt oma urgudes ja pole praegu siia trüginud.

Olen täheldanud, et mida kiirem päev, seda suurem saavutusetunne. Mida rohkem tehtud, seda rohkem endast ära antud ning seda kergem ka seeläbi olla.

neljapäev, 29. september 2011

there is a glitch in the system

Kummaline võib paista minu pagemine ühest karbist teise ja ühe akna tagant järgmise varju. Ja siiski ma olen tänulik, et on inimesi, kes selle vaikselt ära kannatavad ja minuga kaasa tulevad. Sest ma tean, et mul ei ole piisavalt püsivust, et üle nädala aja ühes ja samas paigas sujuda. Ja millekski on see ometi hea.

Ükski soov ei peaks täituma kõigest täitumise pärast, kõigest selle pärast, et sa seda soovisid. Kõigest mündi, kastanipähkli või mõne taevanähtuse tõttu. Ükski soov ei tohiks saada sinuks eneseks, eriti juhul kui see sinust väljapoole projitseeritud on. Ei tohiks saada illusiooniks reaalsuses ja vastupidi. Ei tohiks sind halvata läbi heade unenägude. Iga veekogu ääres ei peaks sa juurdlema, mida paremini teha, et vastaskaldani jaksaksid ujuda ja oma soovist kinni hoida. Oma merikarbist, milles pärlit ei leidu; karbist, mis tegelikult on kõigest jõetigu, mis kinnitunud su taldade külge, ilma mõtlematagi neist lahti lasta. Ilmselt pole ta ise teadlikki oma parasiitlusest ja hulbib suures õndsuses sinu viimaste sõuetega kaasa. Kuni sa lõpuks kingad jalast raputad.

Ja oled tänulik, et osad soovid ei täitu mitte kunagi.
Sa jõuad suudmeni ja sulle kingitakse merikarp.
Ja pärl.

reede, 9. september 2011

baltimore's fireflies

Kõik toovad mulle nüüd pliiatseid. Kustuka ostsin ka.

Lihased tuikavad, ilm kisub jälle pilviseks ja mina istun Bauhausi särgis ja joon kirsimoosiga nõmmliivateed. Imelik, et näiteks keskkoolist mäletan ma kõige paremini just neid päevi, mil ma kooli ei jõudnudki, vaid töllerdasin kuskil metsas, raamatukogus või võõras linnas salaja ringi. Et need o m a e t t e hetked olid mitmeski mõttes õpetlikumad ja erilisemad. Eks ühest süsteemist teise liikumine on paljuski värskendav, selleks et mõista esimest. Kuid siiski on see karjakaupa "mõtte otsimine" ja "raha teenimine" ja "millegi eeldamine" ja "õppimine" mulle kuidagi segaseks jäänud. Vähesed asjad, mida ma reaalselt pildilisel kujul mäletan on mõni ajaloo õpetaja kurbnaljakas märkus, mõni kirjandusõpetaja pilk või inglise keele klassis tehtud nali. Ja muidugi arvutiõpetaja sandaalid, mis ühes tema tärgeldatud ülikonnaga alati kuidagi kentsakalt mõjusid. Kõige paremad päevad olid ikkagi need, kui ema lubas sünnipäeva puhul koju jääda, kui esimesed kaks tundi jäid ära ja need korrad, kui me viimastest tundidest Krissuga linna "bändiproovi" läksime.
All I ever did was carry her guitar.

Nüüd, kui ma saan ise valida, mis kella ajal tõusta ja kooli minna, kellega koos loengusse kõmpida või lõunat süüa. Kellega koos loengute vaheajal lolli nalja teha. Kellele kooli vastu minna.. Isegi nüüd, kui mul on kätte võideldud kõik need magusad vabadused, on kõige paremad ikkagi need päevad, kui ma salaja teen midagi muud. Midagi normivälist ja ebatarvilikku. Olgu seda siis üksi või kahekesi.
Ja see on see, mis annab mulle sisemise vabaduse.

kolmapäev, 31. august 2011

grief lessons

Liiga rõõmus, et midagi asjalikku kirjutada. Aga ma joonistan jälle. Liiga kurb, et ma kolides enamik pliiatseid ära kaotanud olen. Aknast paistab liiga ilus vaade, värvid tõotavad suve peatset mandumist. Tibab vihma, aga mina olen soojas toas. Joonistan. Viimastel päevadel tulevad mulle vaikselt meelde kõik need ideed, mida ma kunagi ideaalideks pidasin. Ja tuleb välja, et nad polegi nii konarlikud. Et kui neid veidike lihvida, võiks neist isegi asja saada. Kui vaeva näha. Sügiseti lubatakse endale ilmselt liialt palju ja ma tunnen end liialt hästi, aga iga päeva jagu natukene paremuse püüda on päris kindlasti võimalik. And I will do just that.

neljapäev, 18. august 2011

no more tears this year

Õues on udu. Olen mitu päeva järjest roheluses lesinud ja muusikat kuulanud. Ei läinud kaugele ära ja parem ongi. Kirjutasin märkmikku terve posu sõnu kokku, aga ülelugemisel otsustasin teid nendest säästa. Ainuke asjalik asi oli see, et ma südamest soovin head tollele inimesele, kes Tartu kirjanike maja seinale suurelt Momo ajavargad stenseldanud on. Kavatsen täielikult ignoreerida asjaolu, et käes on augustikuu teine poolveerandik ja tollele peaks teadupärast järgnema september, mis omakorda tähistab sügist. Mitte, et mul midagi sügise kui nähtuse vastu oleks, pigem vastupidi - ta keelitab mõtet ja tahet tegema asju, mida muidu ei julgeks või viitsiks. Kuidagi tuim on kirjutada lihtsalt kirjutamise pärast, seepärast soovitan kõigil lugejail parem minna kasvõi korraks õue jalutama. Seal on palju ilusam, kui minu pea sees. Lähen kaon ka varsti udu sisse ära, in the darkness.

laupäev, 16. juuli 2011

context ender

I had a sad, but I left it on its own, so it went away.

Käin iga paari päeva tagant kuskil uues kohas. Õigemini mõnes vanas kohas, mis vahepeal hankinud uue ja säravama kuue. Näiteks Haapsalus, kus promenaadi lasteatraktsioonid (sic!) on hankinud maailma kõige põnevamaid lisandusi. Või loomaaias, kus su kaaslased suudavad kõigi su riiete peale tilgutada suhkruvatti, sest kuumus on nõnda talumatu, et hülged ei viitsi isegi vee alt välja ronida. Mõnikord harva ka Tartus, kus avastad, et su kõige parem sõber on see, kes varemalt oli kõigest taustanäitleja. Ent nüüd viiakse kõik su raamatud ja diktofonid sinu eest ära ja sõidutatakse autoga ringi ka. Ma olen sel suvel põhiliselt sõprade pool ööbinud, tuttavaid radu vältinud ja kõike päikselist tallel hoidnud. Kirjutan pigem selleks, et oleks tegevust, tahtmist ja olemist. Vajadusest, mitte lustist. Elan ka sedasi. Olenevalt. Veider on see, et tööinimese põli polegi nõnda okkaline, kui olin kartnud. Pigem puhkuseks. Aga suurem rändamine seisab veel ees. Seniks võtan ühe päeva korraga.

Metsas käin palju rohkem.

esmaspäev, 20. juuni 2011

hi, folks!

Tervist.

Pärast sellist vaikust peaks ikka midagi põnevat kirjutama. Et oleks asjatajaid ja uudistajad, kuigi küllap neid jagub niisamagi. Igavusest. Sest mille muu tõttu inimene üldse miskit lugema kipub? Lõpuks ikka igavuse peletamiseks, sest Igavus on üks tõeliselt suur peletis. Vihm läks üle ja nüüd lasub siinsete majade kohal vikerkaaretaevas. See on selline taevas, kus pole ühtegi vikerkaart, aga mis on sellise näoga, et ta väga tahaks enda sisse vikerkaari luua, ent kardab veel pisut. Ja kes ikka kohe pärast vihma õue kipub? Ainult tuulepead ja tormajad.

Kirjutan parem Murkast. Nimelt värvis ema eile kõik meie kulunud uksepiidad valge värviga üle. Murka otsustas, et parim viis kaasa löömiseks oleks esiti jääda kinni kõigi piitade külge, vajutades neisse oma käpajälgi, ning seejärel tiirutada edasi-tagasi mööda suure toa ja esiku parkettpõrandaid, et needki värvist puutumata ei jääks. Triviaalsused on nõnda toredad, et neist on palju mõnusam kirjutada kui sellest, millega ma viimastel päevadel ja kuudel tegelenud olen, sest ega nii igav teil nüüd ka pole?

Ponderdades,
Teie Anna