It was something like a scene from mars

antikvariaadis täna kaks meest rääkisid vaikselt taustaks, kuni ma tolmu keskel pabereid ja lehekülgi laiali lammutasin. maakaartidest, eurole ülemineku ümberhindamise keerukusest sellises poes, tolmust ja sellest, kuidas igale asjale leidub õige omanik. kuidas mõni asi võib aastakümneid kuskil riiulinurgal seista, kuniks kellegi silmad, siirast õnnest leitu üle, särama löövad. kui mina ja seitse venda vihmasele tänavale astusime, avastasin tolle kaante vahelt kellegi mustvalge perekonnafoto.

veidi ootan kooli juba. vabaained, mu arm.
Nüüdismuusika:

Eeldused I: hilisromantism (Richard Wagner, Gustav Mahler, Richard Strauss, Arnold Schönberg)
Eeldused II: prantsuse impressionism (Erik Satie, Claude Debussy, Maurice Ravel, Igor Stravinski)
Eeldused III: neoklassitsism (Igor Stravinski, Maurice Ravel, „Kuuik“, Paul Hindemith, Béla Bartók, Benjamin Britten, Sergei Prokofjev)
Eeldused IV: atonaalsus ja dodekafoonia (Arnold Schönberg, Alban Berg, Anton Webern, Ernst Krenek, Luigi Dallapiccola, Igor Stravinski)
Eeldused V: „kerge muusika“ (Maurice Ravel, George Gershwin, Kurt Weill jt)
Eeldused VI: ameerika eksperimentalism (Charles Ives, Edgard Varèse, George Antheil jt)
Totaalne serialism, postserialism, sonorism, kõlaruumikompositisoon, uuskeerulisus
Konkreetne muusika, elektrooniline muusika, arvutimuusika, spektraalmuusika
Eksperimentaalmuusika, sound art, minimalism, postminimalism, Point Music
Polüstilism, uuslihtsus, uusromantism, world music
Jazzmuusika ja kunstmuusika

yes please. muusika mu kõrvadele. eile kutsuti mind lõuna-prantsusmaale (no wai) ja läti keeles on selgroog mugurkauls.

the golden morning breaks

käisin varahommikul närviliselt edasi-tagasi mööda tuba ringi.
ei rahunenud suhkruveest, ei pliiatsist, paberist.

ronisin toolile, lükkasin vanad loomingud kõrvale, puhusin tolmu kapiveerelt ära ja haarasin kulunud sinise raamatu järele. lugesin terve Iiobi raamatu algusest lõpuni läbi. ei tea, ei taotle midagi, ei oska kosta. aga siiski, kergem hakkas ja uni tuli minu juurde tagasi.

sügis on suuri võimalusi täis. olen veidi rahunenud ja ei kavatse veel siiski akadeemilist võtta ja austraaliasse pageda (seda teevad teised minu eest), ka prantsusmaa jääb hetkel kaugeks. hakkan parem rahulikult rahvausundi demonoloogiat ja läti keelt õppima.

here we are stuck by this river

enesehävituslennukid enesehävituslennukid
enesehävituslennukid enesehävituslennukid

ma oleks nagu iseendale sõja kuulutanud.
you were always weird but I never had to hold you by the edges like I do now

ja mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
ma olen terve suve seigelnud ringi. ilma pideta, ilma puutepunktideta. maksimaalselt nelja päeva jagu ühes paigas, sest rohkem ei suudaks, poleks võimeline taluma. ei taluks hääletämbreid, käepigistusi, teretusi, hüvastijätte ja kõike sellega kaasnevat. samas tekitab minu pidev sagimine, nagu elektrijoa edasi-tagasi liikumine traadis, lühiseid, ja ma olen sunnitud end kordama ja kordades enam jagama viisakusi või siiraid tõdemusi. ma ei tee enam enda sõnadel ja õpitud viisakusel varsti vahet. ma ei suuda ühes kohas paigal püsida. mul ei ole kohtagi, kus püsida. ja imelikul kombel, esmakordselt, mu süda ei igatsegi seda. tõdemus, et liigne ringiratast käimine on mu sooned ja sisemuse tühjaks pigistanud, räägib vastu tõdemusele, mis kardab paigalejäämist, seisakut, justkui ummuksisseminekut. ja kõik see tekitab vaikse kaose, mis paneb asju ümber mõtlema ja teistesse veeringutesse asetama. see ei pruugi olla halb, eks homne näitab, mida kaunist kaos kaasa toob. ehk ülehomne seda enam.

loen viimati kierkegaardi
albert schweitzerit
ja eat, pray, love'i

veider kooslus ühte ajaperioodi. veel veidram mõte tegemaks neist kokkuvõtet või järeldusi. sest kõik teave on hakitud, seoses mu süvenemisvaegusega. kõik keerleb sisemuses ja moodustab mõtteid, millest poleks kunagi varem osanud teadlik ollagi.

hävingus on ilu, mida on raske seletada.

it kicks like a sleep twitch

ma kardan magama jääda. näen liialt selgeid pilte ja neid on üha raskem reaalsusest eristada. ja eriti teravalt korduvad teatud pildid.

sidrunid. papillon?

sest ainult heale poisile langeb lind

I feel you shake, I won't let you unwind

töö teeb õndsaks. eriti sedasorti töö, mis silma all kenasti kerkib ja mille tõttu õhtul jäsemed, lihased, lülid rammestunult saunakerisele lähemale nihkuvad. selleks, et järgmisel hommikul tunda end kerge ja õrnalt väsinuna. ilmselt on teil õigus. indoneesias ma ellu ei jääks, kuna magaks kõik maavärinad maha. nimelt on meil juba terve suvejagu siin alumisel korrusel ehitusbrigaad, kes ilmselt puurib igasse seina griljon kuuliauku, kuna niii palju müra oleks muul viisil põhjendamatu. mina aga magan rahulikult nagu laps pehmete linade vahel ja näen unes teisi maailmu. ärgates teravaist telefonihelinaist.

pictures with colours I loved but don’t see anymore

the world is my playground too and I'll do what I like
why are you so scared of falling apart
intimidating me for falling apart
stay on your knees with your cross and don’t tell me you know so

ta tuli lõpuks ometi koju ja k u u l a s, mis mul rääkida oli. ta võttis mu mõtted ja sõnastas nad täpselt nii nagu mina neid tundsin (aga varem tõeks ei pidanud) ja see andis mulle meelerahu veidike tagasi. viimased kaks aastat on olnud sellised just tänu temale. ma murdun, murenen ning tema tuleb ja voldib mu jälle kokku. ta lihtsalt sõnastab ideid, mis mu alateadvusest läbi kumavad nii hästi, kuna ta mõistab neid kõige paremini. ta lihtsalt tajub asju samalt tasandilt, kuna me näeme asju samast majast. võimalik, et tema aknad on suuremad ja avaramad, kuna talle meeldivad puhtad pinnad ja valgus, aga toad ja koridorid jäävad samaks, kuna nende pärast me teineteise kõrvale istusime. ja istume siiani, istume samade ukselinkide all, ainult tema oskab paremini neist ustest läbi minna, mina alles õpin veel. aga ta annab mulle nii palju julgust juurde, on alati andnud, aga ma pole sellest varem lihtsalt niiviisi aru saanud nagu täna hommikul. kõrvetasin oma keele kohvist ära nagu ikka siin juhtub, sõin mett ja vaarikaid ja tajusin, kuidas tema korteris ringi liuglemine mõjub mulle rahustavalt. isegi kui ta on tõbine ja aevastab, isegi kui me pool ööd tapame sääski, kes tegelikult tolmendavad mustikaid ja ta karjub nende peale kasutades nii vängeid sõnu, mida ma kunagi kuulnud pole. aga mustikate õitsemisaeg on läbi. personal response insanity