I walk upon the river like it's easier than land

nii vähe on õnneks vaja

mu krae lõhnab mu salli järele ja mu sõrmed lõhnavad põldmarjade moodi. ja kui keegi teab kedagi, kes otsib kodu, siis meil on vist jälle üks tuba vabanemas. ja mono oli ilus ja puhas. kevad tuleb ise kätte ja kui inimestega rahu teha, siis hakkab palju kergem.


st. ma otsin ise kevad/suveks kodu nüüd.

somewhere between motivated and cold

"Felix tahtis väga öelda: Aino, ma armastan sind, aga ta ei saanud tarvitada sõnu, mille tähendust ei tundnud. Seepärast ütles ta nõnda: "See on hea, et sa lõunat teed.""
Arvo Valton. Looming nr 12. 1985, lk 1631.

see meenutab mulle seda kohvi ja küpsiste asja millegipärast. ma elan viimastel päevadel nagu mingis teises maailmas. ma tegelen pidevalt mingite tekstide ja artiklite lugemise ja mõtestamisega, aga samas mõtted i s e on hoopis mujal mingites tundmustes ja kõnelustes kinni. ma tahtsin nii väga maailmafilmi kõiksugu üritustest osa võtta, aga kaks seminaritööd korraga on liig mis liig ja ma pole siiani ühelegi filmile veel jõudnud ning järgmised esseed ja kokkuvõtted juba kuhjuvad. tegelikult ma tahaks homme õhtul minna kuhugi ja olla inimeste keskel ja kõik mured hetkeks ära unustada ja lihtsalt olla nagu üleeile. mitte, et mu ülesanded mulle pinget ei pakuks, aga see pinge on kohati liigagi pingeline ja rõhuv, et mu unetu pea seda taluda suudaks (ja uni on olemas küll, aga teda ei saa rakendada, kuna kogu aeg on tarvis joosta arhiivi, raamatukogu ja loengute vahet - ja kui ma äratust edasi lükkan, siis on selline tunne, et ma olen liiga liiga laisk, aga ilma uneta ju ka ei saa). ja tegelikult ma ei tahaks üldse vinguda, elu on elamiseks ja eriti veel pärast arhiivis loetud elulugude lugemist pean tõdema, et minu mured pole kohati üldsegi võrreldavad nende inimeste probleemidega, kelle elulugusid ma viimastel päevadel sirvinud olen. ja et neist kumab südamlikkus, heatahtlikkus ja rõõm selle üle, mis nende elus rasketel hetkedel hea oli, teeb need jutustused veel eriti ausaks ja ilusaks. sest elu ongi ambivalentne ja mitmekihiline, pidevas liikumises ja muundumises, mis tegelikult ongi hea. vist.

and seek to drown the fact in wine

ma ärkasin 11 minutit enne äratust (kell oli 7:46) selle peale, et üks teatav kass ajas ühe teatava lille ühel teataval aknalaual teatava kolinaga ümber ja ärgates ei olnud isegi mitte väsimust. õues sadas justkui selle talve esimest lund, pehmet ja kerget, kergesti kaduvat. ja kui ma oleks kasvõi pool minutit varem uksest välja läinud, siis mu hommik (ja ilmselt ka järgnev päev) oleks hoopis teistiti läinud.

Bring your soul
And your Beach Boys records
I can't stand to have you here

So worned out
Cold and dehydrated
The fortune's spent
And dad's in space

Every home should have a mom in love
And a daddy in space
Chinese porcelain cats to guard her love
In the window space

- Kashmir

I just want to see you underwater

ma olen viimase paari päeva jooksul ainult lugenud

Born like this
Into this
As the chalk faces smile
As Mrs. Death laughs
As the elevators break
As political landscapes dissolve
As the supermarket bag boy holds a college degree
As the oily fish spit out their oily prey
As the sun is masked
We are
Born like this
Into this
Into these carefully mad wars
Into the sight of broken factory windows of emptiness
Into bars where people no longer speak to each other
Into fist fights that end as shootings and knifings
Born into this
Into hospitals which are so expensive that its cheaper to die
Into lawyers who charge so much its cheaper to plead guilty
Into a country where the jails are full and the madhouses closed
Into a place where the masses elevate fools into rich heroes
Born into this
Walking and living through this
Dying because of this
Muted because of this
Castrated
Debauched
Disinherited
Because of this
Fooled by this
Used by this
Pissed on by this
Made crazy and sick by this
Made violent
Made inhuman
By this
The heart is blackened
The fingers reach for the throat
The gun
The knife
The bomb
The fingers reach toward an unresponsive god
The fingers reach for the bottle
The pill
The powder
We are born into this sorrowful deadliness
We are born into a government 60 years in debt
That soon will be unable to even pay the interest on that debt
And the banks will burn
Money will be useless
There will be open and unpunished murder in the streets
It will be guns and roving mobs
Land will be useless
Food will become a diminishing return
Nuclear power will be taken over by the many
Explosions will continually shake the earth
Radiated robot men will stalk each other
The rich and the chosen will watch from space platforms
Dante’s Inferno will be made to look like a children’s playground
The sun will not be seen and it will always be night
Trees will die
All vegetation will die
Radiated men will eat the flesh of radiated men
The sea will be poisoned
The lakes and rivers will vanish
Rain will be the new gold
The rotting bodies of men and animals will stink in the dark wind
The last few survivors will be overtaken by new and hideous diseases
And the space platforms will be destroyed by attrition
The petering out of supplies
The natural effect of general decay
And there will be the most beautiful silence never heard
Born out of that.
The sun still hidden there
Awaiting the next chapter

(tumblrdatud kraam)

this sort of evening you want to say something your words cannot

ma olen terve õhtu tegelenud surmaennete kogumise, lugemise ja analüüsimisega, nii et seest võtab õõnsaks. 13 & god sobib praegu nii hästi. küünal kustus ära, peaks vist magama ära minema. ma olen öösel vähe-vähe maganud. täna on olnud palju tasandeid, terve päev tundub suur ja lai nagu põhjamaine eepos. ebamaine. pusle. sidus. turvaline. the past is a grotesque animal. homme peab vara tõusma. praegune hetk on hea. väsimus, mis tõotab und. sufjan. pancakes. cupcakes. teesoojus. soojus. soojus. soojus. aitäh teile.

how many times do I have to tell you

ma olin juba ära unustanud ühtede rootsi poiste laulu nimega man must dance, mis suudab mind alati keset tuba tantsima ja asju loopima ja muigama panna. see meenutab mulle alati aega, kui eva oli veel rootsis ja mina elasin veel kodus ja arvuti oli veel hallis, teisel korrusel ja päike käis juba kõrgemalt ja meil käis tihe kirjavahetus erinevatel põnevatel teemadel ja kui ta vahel harva koju tuli, siis vanas arvutis oli kaks wordpadi faili (chat1 ja chat2), kuhu kumbki postitas kõige seosetumaid jutte, katkendeid, luuletusi, lõike, laulusõnu, tähekombinatsioone ja muid kirevaid fantaasia vilju (i liked the uncle chester chapters the most) ning suvalistel aegadel me vastasime teineteisele (see vist kestis isegi mitu aastat lõpuks kokku, haven't been there for a while). see oli tegelikult ilus aeg, teatav valgus seostub selle perioodiga, ei teagi miks.

avastasin täna, et mul on maailma kõige lahedam ema, kellega saab rääkida visconti ja antonioni filmidest ja sellest, et alain delon meenutas noorena isa (jah, mitte vastupidi).

you missed my eye I wonder why

mul on meeles üks hetk ühest kunagisest maalilaagrist, kus me pidime vesivärvidega erinevat sorti iiriseid visandama ja mu metallvioletsest i-screamist kostis Another sunny day, I met you up in the garden, You were digging plants, I dug you, beg your pardon, I took a photograph of you in the herbaceous border, It broke the heart of men and flowers and girls and trees ning mu pintsel kukkus rohu sisse ja ma hakkasin naerma, hiljem me pidime jõe kaldal üht vana puuronti maalima ja kui ma veepeegeldused valmis olin saanud, siis mul hakkas igav ja mu kõrvaklappidest kostis Another day in June, we'll pick eleven for football ja ma olin kodust kaugel ja oli südasuvi, kõik rõkkas rohelusest ja linnud sädistasid nii valjult, et seda oli isegi läbi muusika kuulda. ja järgmine päev joonistasime me mereääres veest kaldale uhutud mereadrut, puid ja kive ning mu kõrvus kõlas We take the tourist route, the nights are light until midnight, We took the evening ferry over to the peninsula ja vesi oli klaasjalt selge, hõbedase läikega ja ma olin puhta õnnelik. ja täna tuli mulle meelde, kuidas ma eelmine aasta seisin ühe neiu korteris, kõrgel, vaatasin nina vastu klaasi aknast välja ja ümisesin You've got the attic window looking out on the cathedral, And on a Sunday evening bells ring out in the dusk, kuna tol hetkel see oli niivõrd tõsi ja tõeline. ja täna kui ma filmikunsti loengusse läksin (padi kaenlas, kuna seal on niii kõvad ja vanad pingid, et ma ei imestaks kui need esimese eesti vabariigi ajast saadik seal oleks olnud. nb! tänane "blow up" oli senini parim film) nägin ma üht inimest, kellele ma oleks tahtnud niiväga seda laulu laulda. ja mitte seepärast, et ma teda tunneks, oh ei. ma nägin teda elus esimest korda.

I got two sets of headphones, I miss you like hell

ma olen viimastel päevadel elanud nagu koopas: üksi, pigem pimedas, vaadanud vanu itaalia filme, kütnud ahju ja pliiti, lõhkunud ja tassinud puid, käed tahmased ja silmad väsinud, lugenud ja põletanud lehti ja vanu ajakirju, joonud teed, keetnud teed ka teistele. mõelnud ja vaaginud, midagi väga tarka pole siiani välja suutnud mõelda. vaakum, kestev letargia, mõtete tühjus ja kergus. õues langeb ikka veel lund, nüüd hakkab juba veidi kahju, et seda kauaks enam pole. see mustvalgus on hea, kuigi kohati rusuv. elan end filminarratiivides, eile õhtul mõtlesin pikalt sellele, kuidas lapsepõlves päheõpitud repliigid meid mõjutada võivad. et kui sa oled näinud mõnd filmi oma elu jooksul kümneid (ehk isegi sadu kordi) siis kuivõrd need sööbivad mu mällu ja mõjutavad su valikuid. need laused, ärritused, võpatused, karjed, naerud, löögid ja naljatlemised, mis teatud piltidega seostuvad. seda rida võiks muidugi lõputult jätkata. raamatud - et kui sulle väga väiksena loetakse ühest teatavast salingeri raamatust üht teatavat kohta ette, siis kuidas ja kas see sind tulevikus kuidagi mõjutab. või laulud, muusika üldisemalt - lapsena kuuldud helid ja kõnelused. hääletoon ja hoiak. tundmused, mis imbuvad nahakiududest läbi nagu hapnikuosakesed. ja kõige kõpuks inimesed, nemad jätavad midagi sinule ja võtavad miski endaga kaasa. ma ei räägi asjadest, vaid sõnadest, tasanditest, piparmündist, soojusest ja lõhnadest.

the most perfect day I have ever seen

- -

my town
so dusty
so dry
buildings pushed over
lives heat together
young girls dreaming of beautiful deaths
pop star pictures above their beds
above their heads
troops

everything stolen
except my bones
now I am only bone
I waited for peace
and here is my peace
here in this still last moment of my life

ilmselt ma jõuan veel kunagi ümber mõelda, aga üldiselt võite seda lugu mu matustel mängida. mitte lähitulevikus, no worries. lihtsalt, see on täpselt selline lugu, et sobiks videotape'i kõrvale. käepikenduseks, mõttepikenduseks, hetkepikenduseks.

'brian eno said this was inspired by reading a certain newspaper, and seeing two articles:

an interview or something with a girl who was going to be a suicide bomber and had plans and stuff but then didn't go through with it, for whatever reason, and

an article where a doctor was talking about the effects of a terrorist blowing themselves up, and how it shattered their body, and the bones became like shrapnel, and when you looked at the bodies of people killed in the blasts, they have bone-shrapnel all in them and it was impossible to tell whether the bones belonged to them or someone else.' ei plaani just seda, but still.

ja ma olen oma mõtetest väsind

juba pikemat aega muretsen selle üle, et ma kirjutan siia kastikesse liiga palju kollasest värvist, unest ja unetusest, kontrastidest, kirssidest, vihmast, lumest, sidruneist, raamatuist, tubadest, tühimikest, ükskõiksusest, kurbadest laulusõnadest, kõiksusest, Loomingust, koobastest, võõrastest, ilmast, rebastest, kassidest, sõitudest, sõlmedest, hargnemistest, elektrist, muredest, tiigritest, hetkedest, mil ma väidan tulihingeliselt et "today is a good day" isegi siis kui ma tunnen vastupidist, õigustustest, ütlematajätmistest (kui mitte otse, siis ridade vahelt), kodudest, soojusest, tühjusest, headusest ja kurbusest (nagu üks juhan kunagi ammu kirjutas kurbdusest). ja sealjuures esitlen seda kõike läbi mingisuguse poeetilise prisma, mille kujunditest ma tihtipeale isegi aru ei saa. või kui saan, siis tunduvad need liialt läbinähtavad ja hilisemal lugemisel kuidagi teeseldud. kuigi nad seda tavaliselt pole, nad on lihtsalt taskust võetud kujundid markeerimaks mõnda tundmust. sest mõnda olukorda elus on võimalik vaid tundmuste kaudu väljendada. ning siis tulevadki appi unenäod, kaslased, mustikad ja lumesajuööd.

we are abandoned houses

väga sügavamõtteline oleks seda postitust alustada mõne Joy Divisioni tsitaadiga, kuna etv pealt tuleb hetkel mf Enesekaotus (esimene hetk ma hakkasin naerma, aga veidikese harjumise järel tuleb nentida, et tegu on päris kavala tõlkega). huvitav on jälgida antud filmi mingist täiesti kõrvalseisvast rollist; punktist, kus antud lugu on narratiiv, mis mind kunagi väga paelus ning näha näitlejais inimesi oma rollides ning filmi rikastavaid rohkeid pisidetaile. laulud ja fraasid, mis on pähe kulunud kõlavad korrates hoopis teistmoodi kui varem. kunstiliselt ja kõrvalt vaatlejana on film stiilne ikka. mind aga painab tegelikult tänane filmiajaloo loeng vist rohkem, õigemini seal nähtud film - De Sica "Jalgrattavargad", mis oma olemuselt on üsnagi päevakajaline, rääkides töötuse rõhumisest üksikisikuile itaallaste neorealismi võluvas vormis. ja tegelikult tahtsin ma sellest rääkida, et ma kaotasin reedel Paradiisi ära. nii väga tahtsin uusi õnnepalukesi lugeda ja siis kaotasin ühes seljakotiga oma raamatu täiesti ära. ehk kevadeks sulab koduseinte vahelt välja. pimedas toas helendavad need tähevõnked eredamalt.