ärkasin hommikul umbes viis korda, aga ei tihanud tõusta. põrandal oli veidi jahedam, kui olin oodanud. õnneks tuli kass koopasse kaissu ja jagas soojust nurrumisega segamini. uned jäävad paremini meelde, kui neid üles märkida. vaid järjepidevust ja pidet tarvis. ärgates oli rõõm soojast tekist, õue tulles oli rõõm vähemkülmast õhust (vaid pikapeale tuul veidi näpistas, aga ma ei kurda) ja koju jõudes oli rõõm soojast ahjust. nii palju rõõmu mahub ühte päeva, ainult homme veel ja ehk saab hingata. rõõm rõõmust see on see kõige magusam. öisest filmivaatamisest, maasikajäätisest ja milka šokolaadist, semirebastest ja kahupäisest kassist. on külma, on sooja, on nukrust ja rõõmu - on kõike segamini. on palju raamatuid ja astmevaheldusi, on võõraid käändeid ja pöördeid, aga tunne on hea. võõraid elusid, mida kompida ja lähemaidki. sõbrad, sõbrad, ärge olge kurvad, suvi tuleb vähemalt ehk soe. ja enne seda k e v a d
vähemalt kaks päeva kummitavad mind fly as you might ja imelikud mõtted - õhurõhk on vist muutumas. sees on lumesõja ärevus.
neljapäev, 28. jaanuar 2010
esmaspäev, 25. jaanuar 2010
kalad teisel pool ehk tajuvad mu igatsust
veendun iga päevaga enam, et maailmas on veel üsna mitmeid h e a südamega inimesi. nad võivad rääkida sulle tunde ja minuteid lumest, jääkristallidest, lõikavast külmast, vaikusest metsas, raskusest mis murrab puid; ise jäädes märkamatuks. ja sa mõistad, et nad räägivad tegelikult raskusest, mis murrab inimesi; külmast, mis laiub inimeste vahel; lumest, mis vajutab inimesed vastu maad ja kristallidest, mis kriibivad sõrmi. ja selle kõige juures nad jäävad päris rahulikuks, vaatavad korraks aknast välja ning nendivad, et vanasti olid palju kangemad külmad ning suuremad hanged, mis kestsid läbi novembrist, läbi veebruarist ja hingasid kaugele maikuu algusessegi läbi maapinna oma külma hingeõhku. ja sa vaatad ise neile vaevu otsa, kuid tunned neid ümbritsevat headust ja kogu seda soojust, mis õhkub nende lõkerdavast naerust.
ma olen terve eilse päeva veetnud oma koopas (vaid kaks korda ronisin õue ja siis ka jäätusid mu parema jala varbad ära), kuid täna on plaanis tublim olla ja reaalselt (mitte ainult oma peas) ka raamatukokku jõuda. ja hetkel hakkas täiesti juhuslikult mängima neutral milk hotel (tuli see tunne, kui oled kunagi mõnda noodikäiku väga armastanud ja siis on sama tundmus, mis kunagi esimest korda kuuldes). näiteks iga kord kui ma kuulan interpoli lugu evil, tuleb mulle meelde, kuidas ma ühel talvehommikul kooli kiirustasin (ma läksin otseteed pidi, majade tagant) ja külma oli üsna palju ja mingi lind tuli tammepuu otsast alla, ehmatas mind ja ma kiljusin ilmselt päris kõvasti, kuna kõik ümberkaudsed koerad hakkasid haukuma.
ma olen terve eilse päeva veetnud oma koopas (vaid kaks korda ronisin õue ja siis ka jäätusid mu parema jala varbad ära), kuid täna on plaanis tublim olla ja reaalselt (mitte ainult oma peas) ka raamatukokku jõuda. ja hetkel hakkas täiesti juhuslikult mängima neutral milk hotel (tuli see tunne, kui oled kunagi mõnda noodikäiku väga armastanud ja siis on sama tundmus, mis kunagi esimest korda kuuldes). näiteks iga kord kui ma kuulan interpoli lugu evil, tuleb mulle meelde, kuidas ma ühel talvehommikul kooli kiirustasin (ma läksin otseteed pidi, majade tagant) ja külma oli üsna palju ja mingi lind tuli tammepuu otsast alla, ehmatas mind ja ma kiljusin ilmselt päris kõvasti, kuna kõik ümberkaudsed koerad hakkasid haukuma.
laupäev, 23. jaanuar 2010
As the twig is bent the tree inclines.
ma igatsen isegi tolmu oma toa põrandal, asju mis jäid kapiveerele, linde seinal ja karusid diivanil. ma jäin eile magama brendan kennelly raamatu familiar strangers kõrvale. kunagi eva tassis selle sama raamatu kõinastule ja mulle tegi nalja, et ta nii suurt raamatut üle lee ja läbi metsade ja matkaradade tassida tahtis. ja mul on meeles, kui me lesisime kolmekesi kiige juures, roheline tekk oli maas ja lugesime sealt raamatust lugusid ette. see oli too suvi. kennelly luuletused on midagi teistsugust. midagi sellist, mida ma tahaksin ise suuta edasi anda. aga võrdluseks tooks sellise näite: mulle väga meeldib bono lugu sellest, kuidas tema arvates radioheadi liikmed on sedavõrd andekad, et tema ise võiks unistada vaid sellest, et kannaks nähtamatut tuubat, mida bändi liikmeil tegelikult tarvis ei lähe. the man made of rain - mõelge selle peale.
Sacrifice
How it was lived through her
This giving of herself
That she never understood,
A sacrifice
A customary selflessness
A decimation and scattering of herself
To the four winds of the insatiate future.
Whatever men and women waited there
Were unknown to her
As the rain's lisping or belting secrets
At her windows
In the sleepless time.
And to what end?
To let some perfection steal through
Barely distinguishable days and nights of her life?
A device that helped her
Never to see herself?
A wish to imprint some version of herself
On the self of the unknown?
She listened to the rain,
To the rowdy wind,
To the gabble of unseen birds,
To the words those under
What she took to be her care,
And felt something like love
Bleeding from her,
Wounding, renewing, confusing,
Like the touch of her fingers on another's skin,
The contact and vacancy
Of the aftermath of pain.
Brendan Kennelly
Sacrifice
How it was lived through her
This giving of herself
That she never understood,
A sacrifice
A customary selflessness
A decimation and scattering of herself
To the four winds of the insatiate future.
Whatever men and women waited there
Were unknown to her
As the rain's lisping or belting secrets
At her windows
In the sleepless time.
And to what end?
To let some perfection steal through
Barely distinguishable days and nights of her life?
A device that helped her
Never to see herself?
A wish to imprint some version of herself
On the self of the unknown?
She listened to the rain,
To the rowdy wind,
To the gabble of unseen birds,
To the words those under
What she took to be her care,
And felt something like love
Bleeding from her,
Wounding, renewing, confusing,
Like the touch of her fingers on another's skin,
The contact and vacancy
Of the aftermath of pain.
Brendan Kennelly
kolmapäev, 20. jaanuar 2010
you sing into the night
mul ei tulnud öösel und ja ma vähkresin üsna kaua eva suures pehmes voodis ja mõtlesin elu üle järele. mõtlesin talvest ja tema lõplikkusest, igikestvast külmast ja kasvavast soojusest. ma käisin eile metsas (ilmselt lähen täna ka) ja kuulasin mändide vaikset nagisemist lumekoorma all - see muutub päev päevalt armsamaks. mõtlesin kevadest ja suvest - ma tahaks viimast vist eelmisele sarnaselt veeta. eks paistab, elu mängib ise niidiotsad kätte. tuleb ilmselt soe heinakuu, jõuab nautida ka hetki. kummaline kuidas maailma süsteemid ja soovid vahetuvad/vahelduvad sellise muutliku magnituudi ulatuses. samas on see hea. tulevad sügised ja lähevad, aga miski neist jääb südamesse. suvedest ka - teatud pildid kaneelikuklitest ja põllulilledest. merest ja lõkkesuitsust, kiigest ja kadakatest, kõikeneelavast udust ja muusikast, käppadest, sulepatjadest, koridoridest, pööningutest ja rõõmuhõigetest.
anna-kristiina ütleb:
ma pean natuke magama nüüd
siim ütleb:
miks
siim ütleb:
"uni on neile, kel puuduvad eesmärgid" - kupi
anna-kristiina ütleb:
ma pean natuke magama nüüd
siim ütleb:
miks
siim ütleb:
"uni on neile, kel puuduvad eesmärgid" - kupi
esmaspäev, 18. jaanuar 2010
there was a fire in the yard
ükskõiksus on nõnda hirmus elukas. närib end inimeste sisse ja kasvatab enesele kooriku ümbes ja siis istub oma tühjuse ja kõleduse sees, kasvades järjest kalgimaks ja külmemaks. minupoolest võiks tulla kasvõi tuumatalv, kui inimesed ainult seevõrd rohkem märkaks külmust eneses ja suudaksid tunnistada asjaolusid, mis taolist külmust tekitab ja kasvatab. suur mittemidagiütlev mass ükskõiksust, see on nõnda väsitav. rääkige, inimesed, öelge kui teid miskit vaevab. kuulake ja kuulatage. ei proovi olla kuulutaja. kevad ka veidi kaugel, et midagi kuulutada kuskil. aga mõelge ja olge inimlikud. ärge laske ükskõiksust eneste kraevahelt sisse pugeda. hakake vastu! ma täiesti siiralt palun
reede, 15. jaanuar 2010
(as if snow were sliding down the mountains)
mul oli teooria, et puudevõrad on nagu närvijätked, mis tuule käes end liigutavad ja atmosfääri katsuvad ning tunnetavad. sügisel, kui lehed neilt lõplikult maha koorusid, tundsin ma enesegi närve puutetundlikemana, nad olid justkui kaitsetumad ja rohkem silmale näha. nüüd katavad õues seisvaid rahulikke oksajadasid lumi ja õrn härmatis, see nagu kaitseks neid tundlikke võrastikke.
loodus on päris kaval.
mu blogi ei loeta ainult kell 5 hommikul ja mul on loenduri hankimisest saadik siin käinud 11 114 korda mõni külaline. mitte, et see oluline info oleks, aga loendur kõlab natuke nagu lendur ja keegi on praegu kuskil külmal maal ja kuigi ka enne oli teatav vahemaa, on ta nüüd kuidagi rohkem kohal. elugi on üsna kaval.
loodus on päris kaval.
mu blogi ei loeta ainult kell 5 hommikul ja mul on loenduri hankimisest saadik siin käinud 11 114 korda mõni külaline. mitte, et see oluline info oleks, aga loendur kõlab natuke nagu lendur ja keegi on praegu kuskil külmal maal ja kuigi ka enne oli teatav vahemaa, on ta nüüd kuidagi rohkem kohal. elugi on üsna kaval.
teisipäev, 12. jaanuar 2010
they shoot horses, don't they?
Venemaa on nagu mõni müütiline olevus. Nagu suur draakon, mis on mingi sogaga üle kallatud ja aheldatud roostetavaisse kettidesse. Selline lohe või draakon, kes on oma eluajal tapnud palju palju kõike, mis on ette jäänud (sest nii on draakonitel kombeks). Ja selle lohe seljas elab mingi Püha Juri, kes dikteerib loomale lollusi, on ta silmad kinni sidunud ja talutab teda pidevalt peaga vastu seina. Aga tegelikult on see loom ilus, tal on sügavsinised silmad ja ta on üks viimaseid omasuguste seas. Ta nahk on krobeline ja kulunud, ta liigesed ragisevad metalliraskuse all, aga aeg-ajalt ta möirgab (kuigi helid summutatakse), sisiseb ja hingab välja tumedat suitsu.
esmaspäev, 11. jaanuar 2010
kas sinu kodu on soe?
täna on kõigi närvid nii pingul, et neile võiks verise nõelaga luuletusi tikkida.
täna hakkas universum teist pidi pöörlema.
mustad uksed ja valged laed vahetuvad kollaste raamide ja samblaroheliste kardinatega.
seitse inimest sureb ja üks sünnib. kas sellest ühest piisab?
millega täita tühimikku?
kas armastus täidab tühimikke?
mis asi ta õieti on. üks suur värviline eimiski. värvitu universum, mis igal hetkel võib muuta oma suunda.
morbe ja murenev. kasvav ja kihav, lausa põlemisest sahisev. nagu kuivad männid pliidiall.
ma tean vähemalt kolme inimest, kes täna on südamest nutnud.
mitut inimest sina tead, kes oleks südamest naernud?
jah, kukungi kokku, aga vajun graatsiliselt nagu kevadvesi.
kevadet vist ei eksisteeri sellises külmuses.
ainult mõnes teises universumis võib praegusel hetkel olla soe.
soe pesa. hundikutsikad.
ma mäletan lapsepõlvest rukkipõlde.
ma mäletan liivaauku, millele me ehitasime parvi.
ma mäletan toonekurge sellest ajast, kui ma viimati liivaaugus käisin.
ja seda, kuidas sinna olid kasvanud õunapuud, mis kandsid vilja.
ma korjasin taskud täis.
ma korjasin taskud kodu lõhna täis.
ma mäletan liivakasti, kus ma mängisin. see oli tegelikult liivakuhil, kus pesitsesid kõrvahargid.
ma mäletan sadu tuhandeid sireliõisi, mis langesid suurte tuulehoogudega mu heledale kehale.
punast vatitekki, millel lesides soe suvepäike lausa põletas.
seda tunnet, kui öösärgiväel lipata kasvuhoonest mööda (seal olid kollased tomatid) kartulipõllule ja tagasi.
põllal õitsesid kartulid. ja terendasid ohakad. veel jooksis seal tuhandeid värvilisi olevusi ja pisikesi mardikaid.
tagasi tulles tulid vastu maasikad. paremat kätt jäi antonovkapuu. ma ei saanud aru, miks need õunad nii hapud pidid olema.
nüüd ma tean, kui jaanuarikuu esimestel päevadel söön pehmeid ja magusaid õunu. ei ei ole luksust süüa sama puu õunu.
iga puu ei ole teise vend, mõni aga on. mäletan tikripõõsaid puude vahel. ja pisikest tiiki, kuhu kukkusid värvilised sügislehed.
tiigikeses olid praod, kust vesi nirises maa sisse peitu. mõnikord ma väga tahtsin olla vesi, et näha maa alla.
et näha kaugemale kui mu läänemerekarva hallid silmad ulatusid vaatama.
mõnikord ma läksin sauna taha turnima. seal oli rämpsu ja kola. see oli nii võluv.
ma mäletan seda tunnet kui enne sauna minemist kammiti juukseid. oh seda nuttu.
ma mäletan sauna lõhna. õiget vana eesti sauna lõhna. see oli nii ilus ja tõeline.
meil oli ait. meil olid loomad. meil oli lambakoppel.
enne seda olid muidugi vaarikad.
meil oli palju tumedat ja võõristavat valu.
valu, kui pidi vett tassima.
valu, kui pidi puid lõhkuma.
valu, kui pidi pööningul vaid eespool mängima.
ma ei saanud päris täpselt aru miks.
minul oli seda valu ilmselt vähem kui teistel. ma sain päris vähestest asjadest siis aru.
või sain ma lihtsalt teistmoodi aru?
ma mäletan kutsikaparve, kes jooksis õues laiali, plagades igaüks ise suunda.
ja siis üht udupehmet kollikoera.
seega, ma mäletan printsut ja lendlevaid linnusulgi.
ma mäletan, kuidas ma leidsin lusika sõstrapõõsa alt. ma hoidsin seda oma taskus.
ja oma peast ei saa ma välja neid kollaseid lilli, mis kasvasid väravakoha kõrval.
siin aias on nad ka. see on turvaline. see on kodu tunne.
ma mäletan seda, et sirelimüüri sees oli palju käike. terve labürint.
ma mäletan tumesiniste kreekide lihavust.
ma mäletan seda, kui mamma tuli ja ma jooksin õue. õigemini kas ma mäletan?
ma mäletan seda tunnet.
kui me lõikasime leiba. kui ma küpsetasin pannkooke.
kui ma istusin köögis tabureti peal ja mannu kooris kartuleid ja ma lugesin esimest korda sajani.
ma mäletan seda lõhna, kui kuusk oli kuivanud ja ta tuli õue viia ja okkad pudenesid igale poole.
ma mäletan seda, kui mul olid tuulerõuged ja ma jõin väikesest valgest kohvitassist
maailmatuma kanget musta kohvi rohke suhkruga (kuna selles vanuses ma armastasin väga suhkrut ja mett)
ma mäletan seda, kuidas tuulerõugetäpid kihelesid öösel
ja millegipärast ma magasin suures toas diivanil
võibolla ma olin unustanud ennast öösel telekat vaatama?
või olin ma nii ahjule lähemal?
ma tunnen isegi selle diivani võltsnaha lõhna ja punakaspruuni tooni enese naksuva naha vastas.
ma tunnen oma paljaste varvaste all suure toa pruunitähnilise põrandavaiba karedust ja pehmust.
ma löön oma jala selle neljalt küljelt lahtikäiva laua taha ära.
ühes sahtlisügavikus on raamatud ja ajalehed. teise on peidetud nukuriided.
mu sokid on ilmselt kas voodi all või diivani vahel.
mu pea on hell. tuiklev ja valus. mul on peas muhk.
me mängisime asjade peal kõndimist ja ma kukkusin vastu kollast ahju.
enne seda mängisime me asjade peitmist.
ma peitsin ühe asja niimoodi ära, et ma ei leidnud seda enam ise ka üles.
ma mäletan neid hommikuid ema toas. magamistoas.
tema magas vasakul pool ja mina paremal.
ma mäletan, et ükskord talvel võeti see voodi lahti ja selle madratsite ja voodilaudade all olid mänguasjad.
neid oli terve trobikond. mulle tundus, et neid on seal lõputult, et nad kasvavad sealtsamast põranda alt maa seest välja.
ma mäletan üht korda, kui me tulime mamma ja papa juurest koju ja printsu oli veel väike.
ja ma panin midagi kirjutuslaua sahtlisse ja läksin tagasi kööki. ilmselt oli see kommipaber?
ma kogusin neid. aga ainult seda hetke mäletan. ja seda, kuidas printsu mulle poole tee peal vastu tuli.
ma mäletan vahetusõpilasi soomest ja seda rohelist magustoitu, mis ema tegi ja kuidas see ootas vaikides külalisi ja kuidas ma tahtsin seda vahukoort juba lusikaotsaga puudutada.
ja seda kui me käisime kuuskede vahel sinililli otsimas ja ma luiskasin, et ma leidsin ühe roosa, aga kaotasin selle ära.
ma mäletan üle heinamaa koju jooksmise tunnet.
ja lastetoa aknaid.
ma mäletan tühja toa karedaid seinu. ja nende värvi, hiljem seostub see väikese esikuga, nojah.
aga see on juba hoopis teine universum.
mu kodud neelavad metsadeviisi puid, kuna nad on vanad nagisevad ja talviti liiga suurte tubadega.
suurte akende ja külmade põrandatega.
karedate vaipade ja iseäraliku lõhnaga. kodu lõhnaga. ja seepärast ma neid armastangi. neis on teistsugune soojus.
täna hakkas universum teist pidi pöörlema.
mustad uksed ja valged laed vahetuvad kollaste raamide ja samblaroheliste kardinatega.
seitse inimest sureb ja üks sünnib. kas sellest ühest piisab?
millega täita tühimikku?
kas armastus täidab tühimikke?
mis asi ta õieti on. üks suur värviline eimiski. värvitu universum, mis igal hetkel võib muuta oma suunda.
morbe ja murenev. kasvav ja kihav, lausa põlemisest sahisev. nagu kuivad männid pliidiall.
ma tean vähemalt kolme inimest, kes täna on südamest nutnud.
mitut inimest sina tead, kes oleks südamest naernud?
jah, kukungi kokku, aga vajun graatsiliselt nagu kevadvesi.
kevadet vist ei eksisteeri sellises külmuses.
ainult mõnes teises universumis võib praegusel hetkel olla soe.
soe pesa. hundikutsikad.
ma mäletan lapsepõlvest rukkipõlde.
ma mäletan liivaauku, millele me ehitasime parvi.
ma mäletan toonekurge sellest ajast, kui ma viimati liivaaugus käisin.
ja seda, kuidas sinna olid kasvanud õunapuud, mis kandsid vilja.
ma korjasin taskud täis.
ma korjasin taskud kodu lõhna täis.
ma mäletan liivakasti, kus ma mängisin. see oli tegelikult liivakuhil, kus pesitsesid kõrvahargid.
ma mäletan sadu tuhandeid sireliõisi, mis langesid suurte tuulehoogudega mu heledale kehale.
punast vatitekki, millel lesides soe suvepäike lausa põletas.
seda tunnet, kui öösärgiväel lipata kasvuhoonest mööda (seal olid kollased tomatid) kartulipõllule ja tagasi.
põllal õitsesid kartulid. ja terendasid ohakad. veel jooksis seal tuhandeid värvilisi olevusi ja pisikesi mardikaid.
tagasi tulles tulid vastu maasikad. paremat kätt jäi antonovkapuu. ma ei saanud aru, miks need õunad nii hapud pidid olema.
nüüd ma tean, kui jaanuarikuu esimestel päevadel söön pehmeid ja magusaid õunu. ei ei ole luksust süüa sama puu õunu.
iga puu ei ole teise vend, mõni aga on. mäletan tikripõõsaid puude vahel. ja pisikest tiiki, kuhu kukkusid värvilised sügislehed.
tiigikeses olid praod, kust vesi nirises maa sisse peitu. mõnikord ma väga tahtsin olla vesi, et näha maa alla.
et näha kaugemale kui mu läänemerekarva hallid silmad ulatusid vaatama.
mõnikord ma läksin sauna taha turnima. seal oli rämpsu ja kola. see oli nii võluv.
ma mäletan seda tunnet kui enne sauna minemist kammiti juukseid. oh seda nuttu.
ma mäletan sauna lõhna. õiget vana eesti sauna lõhna. see oli nii ilus ja tõeline.
meil oli ait. meil olid loomad. meil oli lambakoppel.
enne seda olid muidugi vaarikad.
meil oli palju tumedat ja võõristavat valu.
valu, kui pidi vett tassima.
valu, kui pidi puid lõhkuma.
valu, kui pidi pööningul vaid eespool mängima.
ma ei saanud päris täpselt aru miks.
minul oli seda valu ilmselt vähem kui teistel. ma sain päris vähestest asjadest siis aru.
või sain ma lihtsalt teistmoodi aru?
ma mäletan kutsikaparve, kes jooksis õues laiali, plagades igaüks ise suunda.
ja siis üht udupehmet kollikoera.
seega, ma mäletan printsut ja lendlevaid linnusulgi.
ma mäletan, kuidas ma leidsin lusika sõstrapõõsa alt. ma hoidsin seda oma taskus.
ja oma peast ei saa ma välja neid kollaseid lilli, mis kasvasid väravakoha kõrval.
siin aias on nad ka. see on turvaline. see on kodu tunne.
ma mäletan seda, et sirelimüüri sees oli palju käike. terve labürint.
ma mäletan tumesiniste kreekide lihavust.
ma mäletan seda, kui mamma tuli ja ma jooksin õue. õigemini kas ma mäletan?
ma mäletan seda tunnet.
kui me lõikasime leiba. kui ma küpsetasin pannkooke.
kui ma istusin köögis tabureti peal ja mannu kooris kartuleid ja ma lugesin esimest korda sajani.
ma mäletan seda lõhna, kui kuusk oli kuivanud ja ta tuli õue viia ja okkad pudenesid igale poole.
ma mäletan seda, kui mul olid tuulerõuged ja ma jõin väikesest valgest kohvitassist
maailmatuma kanget musta kohvi rohke suhkruga (kuna selles vanuses ma armastasin väga suhkrut ja mett)
ma mäletan seda, kuidas tuulerõugetäpid kihelesid öösel
ja millegipärast ma magasin suures toas diivanil
võibolla ma olin unustanud ennast öösel telekat vaatama?
või olin ma nii ahjule lähemal?
ma tunnen isegi selle diivani võltsnaha lõhna ja punakaspruuni tooni enese naksuva naha vastas.
ma tunnen oma paljaste varvaste all suure toa pruunitähnilise põrandavaiba karedust ja pehmust.
ma löön oma jala selle neljalt küljelt lahtikäiva laua taha ära.
ühes sahtlisügavikus on raamatud ja ajalehed. teise on peidetud nukuriided.
mu sokid on ilmselt kas voodi all või diivani vahel.
mu pea on hell. tuiklev ja valus. mul on peas muhk.
me mängisime asjade peal kõndimist ja ma kukkusin vastu kollast ahju.
enne seda mängisime me asjade peitmist.
ma peitsin ühe asja niimoodi ära, et ma ei leidnud seda enam ise ka üles.
ma mäletan neid hommikuid ema toas. magamistoas.
tema magas vasakul pool ja mina paremal.
ma mäletan, et ükskord talvel võeti see voodi lahti ja selle madratsite ja voodilaudade all olid mänguasjad.
neid oli terve trobikond. mulle tundus, et neid on seal lõputult, et nad kasvavad sealtsamast põranda alt maa seest välja.
ma mäletan üht korda, kui me tulime mamma ja papa juurest koju ja printsu oli veel väike.
ja ma panin midagi kirjutuslaua sahtlisse ja läksin tagasi kööki. ilmselt oli see kommipaber?
ma kogusin neid. aga ainult seda hetke mäletan. ja seda, kuidas printsu mulle poole tee peal vastu tuli.
ma mäletan vahetusõpilasi soomest ja seda rohelist magustoitu, mis ema tegi ja kuidas see ootas vaikides külalisi ja kuidas ma tahtsin seda vahukoort juba lusikaotsaga puudutada.
ja seda kui me käisime kuuskede vahel sinililli otsimas ja ma luiskasin, et ma leidsin ühe roosa, aga kaotasin selle ära.
ma mäletan üle heinamaa koju jooksmise tunnet.
ja lastetoa aknaid.
ma mäletan tühja toa karedaid seinu. ja nende värvi, hiljem seostub see väikese esikuga, nojah.
aga see on juba hoopis teine universum.
mu kodud neelavad metsadeviisi puid, kuna nad on vanad nagisevad ja talviti liiga suurte tubadega.
suurte akende ja külmade põrandatega.
karedate vaipade ja iseäraliku lõhnaga. kodu lõhnaga. ja seepärast ma neid armastangi. neis on teistsugune soojus.
pühapäev, 10. jaanuar 2010
this isn't working my little grasshopper
päris rahulik olen juba. terve päeva rebisin, lõikasin, värvisin ja kleepisin helesiniseid islandi linde. ja hiljem istusin ahju ees ja lugesin jüri üdi luuletusi. tuli tuli seltsiks kuulama. nüüd saab iga õhtu laulda sleep in our clothes and wait for winter to leave ja pugeda tekkide vahele peitu. kuigi talv on ilus oma karguses. kui külmusest suudad mitte välja teha, siis mõned hetked varahommikuil on niivõrd intensiivsed ja tugevad, et sööbivad su silmakoobaste taganurkadesse ning kumavad sealt läbi terve päeva.
või öösel läbi lume koju joosta, kui su jalad värisevad ja sõrmed on jääs. kõõluda rajal nagu korstnapühkija katusel, ehmatada võõrast kassi, jõuda lõpuks ometi koju, hõõruda sõrmisse elu sisse tagasi ja võtta karu kaissu. see on mõnikord päris armas. nagu see luuletus, mille kirjutas kunagi mees, kelle nimi oli arvi siig:
On igatsust, on nukrust, hella valu
neis tuledes, mis kutsuvad mind öös.
Hing nende poole astub palja jalu,
ei kaja vastu taeva tume lööv.
Kui võõras saatus - tuled külmad kauged.
Kui elu inimestel lemmikraamatus.
Kui naise silmad, kummaliselt rauged
ja igavesti kättesaamatud.
On tuled öös. Ja nende kõle valgus
nii kutsuv on, et kogu rahu kaob.
Need tuled öös on lõputud kui algus,
need tuled öös on tuleviku jaoks.
Kui poleks neid meid rahutus ei pureks
ja igatsusi mõttelend ei tooks.
Kõik soovid hääbuks, täitmatult suureks -
jääks elul loomata me elulood.
Ükskõik kui palju olgu nukrat valu
neis tuledes, mis kutsuvad mind öös,
hing nende poole astuks paljajalu
ka siis, kui kuskil enda ära lööb.
või öösel läbi lume koju joosta, kui su jalad värisevad ja sõrmed on jääs. kõõluda rajal nagu korstnapühkija katusel, ehmatada võõrast kassi, jõuda lõpuks ometi koju, hõõruda sõrmisse elu sisse tagasi ja võtta karu kaissu. see on mõnikord päris armas. nagu see luuletus, mille kirjutas kunagi mees, kelle nimi oli arvi siig:
On igatsust, on nukrust, hella valu
neis tuledes, mis kutsuvad mind öös.
Hing nende poole astub palja jalu,
ei kaja vastu taeva tume lööv.
Kui võõras saatus - tuled külmad kauged.
Kui elu inimestel lemmikraamatus.
Kui naise silmad, kummaliselt rauged
ja igavesti kättesaamatud.
On tuled öös. Ja nende kõle valgus
nii kutsuv on, et kogu rahu kaob.
Need tuled öös on lõputud kui algus,
need tuled öös on tuleviku jaoks.
Kui poleks neid meid rahutus ei pureks
ja igatsusi mõttelend ei tooks.
Kõik soovid hääbuks, täitmatult suureks -
jääks elul loomata me elulood.
Ükskõik kui palju olgu nukrat valu
neis tuledes, mis kutsuvad mind öös,
hing nende poole astuks paljajalu
ka siis, kui kuskil enda ära lööb.
laupäev, 9. jaanuar 2010
go check your mail
kolm postitust päevas on väga normaalne
eriti kui sa oled raaamatukokku sooja tulnud
(ˆstory of my life) ja plaan järgnevaks
1. õpime kirjutama
2. esitame nii saikse esseesid kui võimalik
3. lööme kirjakasti jalaga ümber ja varastame kõik sealsed kirjad
4. täname Leenet veelkord maailma kõige armsama kingituse eest
5. kuulame laulu Õigus veel vähemalt 25x ja rahuneme maha
Love is so simple
'Christina was born in the town of Saint-Trond in 1150. She was orphaned at fifteen, along with her two sisters, and worked as a shepherd, growing closer to God over the years. In the process of this contemplation, she seems to have neglected her body's need for sustenance; as Cantimpré writes, "she grew sick in body by virtue of the exercise of inward contemplation and she died."2 Later hagiographers attribute her apparent death to a seizure. In any case, she was carried to the church for the funeral Mass, where her first marvel was to occur. Right after the Agnus Dei, she flew up out of her coffin like a bird and perched herself in the rafters of the church (it was said that she desired to escape the stench of human sin). The priest finished the Mass with remarkable equanimity, and then made her come down (this is the scene depicted in my painting). She reported that she had been to Hell, and had recognized many people there. She was then shown Purgatory, and recognized many more. After this she was taken to Heaven where she was offered the choice of remaining with God, in one-ness with Him, or returning to earth in order to suffer the torments of the damned on behalf of the souls she had seen in Purgatory, who would then be released. She chose the unselfish course, and so startled her mourners by returning to life in the little church.'
Christina the Astonishing
Lived a long time ago
She was stricken with a seizure
At the age of twenty-two
They took her body in a coffin
To a tiny church in Liége
Where she sprang up from the coffin
Just after the Agnus Dei
She soared up to the rafters
Perched on a beam up there
Cried, "The stink of human sin
Is more than I can bear"
Christina the Astonishing
Was the most astonishing of all
She prayed balanced on a hurdle
Or curled up into a ball
She fled to remote places
Climbed towers and trees and walls
To escape the stench of human corruption
Into an oven she did crawl
Christina the Astonishing
Behaved in a terrifying manner
Died at the age of seventy-four
In the convent of St. Anna
(Nick Cave)
Christina the Astonishing
Lived a long time ago
She was stricken with a seizure
At the age of twenty-two
They took her body in a coffin
To a tiny church in Liége
Where she sprang up from the coffin
Just after the Agnus Dei
She soared up to the rafters
Perched on a beam up there
Cried, "The stink of human sin
Is more than I can bear"
Christina the Astonishing
Was the most astonishing of all
She prayed balanced on a hurdle
Or curled up into a ball
She fled to remote places
Climbed towers and trees and walls
To escape the stench of human corruption
Into an oven she did crawl
Christina the Astonishing
Behaved in a terrifying manner
Died at the age of seventy-four
In the convent of St. Anna
(Nick Cave)
just not what you thought though
niii raske on valust lahti öelda
need tüdrukud kukuvad nagu doominod
ma tahaks seljuhul šokolaadilõikudega dominoküpsis olla
terehommikust, mulle on kange kohv pähe hakanud
ma tõesti armastan su küpsisesüdamikku murda
ei
õigus jääda muutumatuks / õigus muutuda
õigus oma mänguasju käega puutuda / käega puutuda /
käega puutuda
jah
need tüdrukud kukuvad nagu doominod
ma tahaks seljuhul šokolaadilõikudega dominoküpsis olla
terehommikust, mulle on kange kohv pähe hakanud
ma tõesti armastan su küpsisesüdamikku murda
ei
õigus jääda muutumatuks / õigus muutuda
õigus oma mänguasju käega puutuda / käega puutuda /
käega puutuda
jah
neljapäev, 7. jaanuar 2010
you didn't think.. oh!
mõnikord kui sa sulged silmad ja räägid end täiesti tühjaks. nii tühjaks, et lased kõigel valusal enda seest välja ronida, siis on võimalik sellest valust lahti lasta. andeks anda on nii lihtne, seda peab ainult harjutama. tasakesi ja tasapisi. endale andeks anda on kõige raskem. tunnistada, et oled eksinud. vanasti usuti, et kui metsas ära eksid, siis pead riided pahupidi pöörama, kuna oled sattunud tagurpidi ilma, kust pääsed vaid mõne taolise nipiga. ka pidavat abi olema sellest, kui hakkad oma jälgi mööda tagasi sammuma. kohati on mul tunne, et ma peaksin kõik oma olemasolevad riided pahupidi pöörama, et ma suudaks enesele andeks anda asju, mida ma päevast päeva korda saadan. ma peaksin koju tulles astuma ainult oma jalajälgedesse lumes. aga kaua sa ikka nõnda seikled. kas see toob su päriselt koju tagasi? eriti kui sa tunned, sisimas tunned, et su valikud ja teod on tehtud südamest. ma ei mõista päris täpselt, kas ma olen siin suures ja sinises ilmas ära eksinud.. või alles nüüd oma raja päriselt üles leidnud.
esmaspäev, 4. jaanuar 2010
I will burn my every book to warm you
heihopsti. täna me ei räägi sellest, kuidas mul öösiti magada
ei lasta ja kindlasti ka mitte sellest, et ma eksamile ei läinudki (mis tegelikult on tore, ei ole kuri, uni oli väga magus), vaid hoopis asjaolust, et täna on väga tähtis päev. täna, juba päris mitumitu aastat tagasi, sai mamma 27aastaselt oma ainukese tütre. pisikese mutuka, kes kasvamise käigus tegi pättusi ja ei kasvanudki täielikuks röövliks (see röövlistaatus on pigem aastatega mulle üle kandunud, näiteks teen ma kodu alati sokkidest lagedaks, kuigi see on suhteliselt väike näide). salajased allikad väitsid, et kodus pidavat päike paistma. that's good. igatahes, täna olen ma tänulik oma emale ja tervele maailmale, et ma kasvasin üles just sellises segaselt armsas kodus. tänulik ja õnnelik. happy birthday!
ei lasta ja kindlasti ka mitte sellest, et ma eksamile ei läinudki (mis tegelikult on tore, ei ole kuri, uni oli väga magus), vaid hoopis asjaolust, et täna on väga tähtis päev. täna, juba päris mitumitu aastat tagasi, sai mamma 27aastaselt oma ainukese tütre. pisikese mutuka, kes kasvamise käigus tegi pättusi ja ei kasvanudki täielikuks röövliks (see röövlistaatus on pigem aastatega mulle üle kandunud, näiteks teen ma kodu alati sokkidest lagedaks, kuigi see on suhteliselt väike näide). salajased allikad väitsid, et kodus pidavat päike paistma. that's good. igatahes, täna olen ma tänulik oma emale ja tervele maailmale, et ma kasvasin üles just sellises segaselt armsas kodus. tänulik ja õnnelik. happy birthday!
pühapäev, 3. jaanuar 2010
reede, 1. jaanuar 2010
just exactly like I used to
terrrvist! esiteks ma vabandan eelmise postituse pärast. teiseks toimub riinu elutoas juba kolmandat õhtut reiv. õigemini oleks reiv veidi vale sõna selle jaoks. pigem heamuusikaline naermine vahelduva karglemise ja rõõmsate hüpetega avamaks kassile ust või jooksmaks paljajalu õue lumehangedesse. pleilistid vahelduvad tujudega ja soovilugudest saavad kooslaulmised ja kätlemised, kallistused ja vaibal asetleidvad koosveeremised. teised teevad köögis ahjukartuleid, kuna keegi ei suutnud tänase päeva jooksul poodiminemisest mõeldagi, mis on tegelikult tore. hoolimata sellest, et hommikul valgustas imepäraselt kaunis päikesepaiste meie väsinud silmi ja liikmeid, mis said vaid mõne tunni und ning olid tantsimisest, keerlemisest ja kukkumisest tuimad ja valulikud.
tühimikust kasvab viimaselajal nõtkeid oksi, võiks isegi väita, et tegu on pisikese puuga. hiirekõrvad juba küljes, talv kasvatab sisemiselt soojaks, tahad sa seda või ei. ei muretse asjaoludest, kas oksad ka kunagi vilju kannavad või mis värvi õisi hoiavad või kas külm puud sootuks ära ei võta. kasvab suures rahus ja kogub jõuetusest jõudu. riin juba kilkab "süüüüöma", i better go.
tühimikust kasvab viimaselajal nõtkeid oksi, võiks isegi väita, et tegu on pisikese puuga. hiirekõrvad juba küljes, talv kasvatab sisemiselt soojaks, tahad sa seda või ei. ei muretse asjaoludest, kas oksad ka kunagi vilju kannavad või mis värvi õisi hoiavad või kas külm puud sootuks ära ei võta. kasvab suures rahus ja kogub jõuetusest jõudu. riin juba kilkab "süüüüöma", i better go.
through this year, if it kills me
üks kiisu on klahvide taga ja teisel on kitarr süles ja kuigi kõrvalruumist kostub liiga valjut muusikat, on riinu kollases toas ütlemata kodune ja ilus olla, eriti kui kõrvus kõlavad elus helid. nad mängivad ja laulavad sama laulu, mida juunikuus kõinastul suure rohelise pihlakapuu all papa tehtud õuelaua ääres, kui päike paistis kõrgemalt ja tuul oli kordi pehmem. (ilmselgelt olen ma juba joonud liiga mitu klaasi vahuveini) aga see laul nii sobib hetkel! aastavahetus tuli suurte lumehelveste ja mu kallite kaisudega. no peaaegu kõik olid olemas. ja ka praegu siin toas. sleepyhead mm.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
