from a basement on a hill

muidu on isegi võimalik selle külmaga ellu jääda, aga hommikul pidi mu nina küll peaaegu ära külmuma, kui ma teise linnaotsa arhiivi pidin kõmpima. aga ma ei kurda, vähemalt on kõik selgem ja puhtam. ja päeva poole tegi päike juba olemise kuidagi soojemaks ka. valgete kinnastega mustvalgeid fotosid sirvides võib ennast teinekord ära unustada ning kujutleda noisse paigusse, millest pildid jutustavad. filmide puhul vist ka. täna vaatasime üht 30ndate prantsuse neorealismi suurteost. ja filmikunsti ajaloo õppejõud lauri nimetas paari teise seas minu nime ka, mis tähistas seda, et mu eelmine kirjutis oli niivõrd head töö, et tagab mulle vabastuse viimasest esseest, mis on suurepärane pingelangus, kuna ma täna öösel tõesti ei jaksaks enam. homme on niikuinii rahvakultuuris uurimuse esitamistähtaeg ja viimane kontrolltöö. ahi köeb ja süda on soe. kambrikeses kaunikeses ahjukene praksub. hmm, huvitav mida hiirekene praegu teeb. ilmselt magab. peaks vist ka.