vihmast nõretavana

kulgen viimasel ajal läbi vanade blogide ja proovin sotti saada nendest mõnest inimesest, kes vahel ikka kirjutavad veel, kuhugi suurtesse internetiavarustesse. see on huvitav tundmus, mul ei ole juba pika perioodi jooksul olnud sellist aega, et avaks kümme tab'i korraga ja asuks ahnelt lugema. heal juhul suutsin pikema rongisõidu ajal 30 minutit päevas raamatut lugeda. mõnikord hommikuti ka püstijalu, litsutud pintsaklipslaste ja vänge parfüümi järgi lõhnavate daamede vahele. selline kerge räime või rääbise tunne tekkis.

elul on kange komme sulle näkku naerda ja tekitada mingeid olukordi, kus sinu enese plaanid vajuvad kokku nagu õhulossid. otsustasin miljoni erineva kokkulangevuse tõttu hoopis eestisse kolida, sest iga mu keharakk kriiskas selle vajalikkusest ja võimalikkusest. peaaegu iga päev sajab vihma ja öösel akent avades oli umbes 11 kraadi sooja. aga täna hommikul maximasse apelsine ostma minnes jäin tugeva sooja vihmasahmaka kätte. ja küll see tunne oli joovastav, midagi selles tekitas igavese kevade tunde, sellise tunde, et midagi minus eneses mõistis, kui hea see otsus on olnud. eks tulevik näitab, mida see kaasa toob.