a love for everyone I know
and you know I have a drive
to live I won't let go
but can you see its opposition
comes a-rising up sometimes
that it's dreadful and position
comes blacking in my mind
and that I see a darkness
and that I see a darkness
and that I see a darkness
and that I see a darkness
and did you know how much I love you
is a hope that somehow you you
can save me from this darkness
well I hope that someday, buddy
we have peace in our lives
together or apart
alone or with our wives
that we can stop our whoring
and pull the smiles inside
and light it up forever
and never go to sleep
my best unbeaten brother
this isn't all I see
- bonnie 'prince' billy
this pretty much sums up everything i feel. hehe.
ent tänases päevas oli tsipake lootust. või õigemini õhtus,
sest the nationali uue laulu tõttu jäin peaaegu
viktoriinile hiljaks. vihma sadas ja see lüürika lahti- ning
ülemõtestamine kiskus mu seest nii palju paberiprahti laiali, et ma
peaaegu nutsin, aga see ei olnud nutt ega itk, vaid midagi ülevat ja kaunist.
ja keksisin seal jõekaldal (I need somewhere to be /but i can’t get around the
river in front of me.) ja mõtlesin, et kas matt tahab jälle m u l l e midagi tähtsat öelda (I'm not alone /I'll never be). kogu see lüürika oli nagu too esimene
vihm. otse kaela. külm ja märg ja samas soe ja kurb ja kaunis ja kutsuv ja
jõega ühtesulav ning korraks tundus, et kõik pisarad ja vihm ja jõesäng on
tegelikult üks ja sama niiske silmakoobas. või ma ei tea. mitte, et miski enam
oluline oleks.
nii imelik on see, et kui lõpuks otsustad endale elada, siis
tundub nagu lõhuksid kõigi teiste kärjeservad ära. et kui tahad end pimedusest
lahti rabeleda, pead enne kõik teised pimedusse lükkama. kõik need, keda
armastad ja kes sulle kallid. miks see elu ei luba endal elada, seda ma ei tea.
söön parem šokolaadi ja mõtlen sellest, et kas ma saan raha kokku, et
novembriks the nationali londoni piletid ja särgid värgid ära osta ja samas
maksta üüri telefoni ja miljonit muud asja. miks tundub üür vähemtähtsam. miks
tundub elu nii kerge. miks kumab pimeduses vaikus nagu suur kell.
