udu

ma ei ole kunagi aru saanud, miks ma nii kergesti ehmatan

oo hullumeelsus kaunis hullumeelsus

mõtlesin juba vahepeal, et minust on saanud nüdi vaikne tavapärane inimene juba, arvestades viimaste kuude sündmusi, ent ei. mis sest, et ma ei kirjuta. mis sest, et ma korralikult koolis ei käi. mis sest, et ma ei oska pärast suve internetis enam samamoodi logeleda kui varem. mis sest kõigest rääkida. olen aru saanud, et isegi siis, kui kõik on paigas, käivad mu unedes imelikud sõjad ja taevast langeb konni ja suvalistel hommikutel tekivad mul ärevushäired jmt. kuigi! jah, kõik see on hägusem ja nõrgem ja taustsüsteemist sõltuvalt ikka 180 kraadi teisipidi, kui eelmisel talvel, mida kõige paremini võiks iseloomustada fraasiga "dragging a dead deer up the hill", mil isahirve raskus ületas mu enese jõu ja kelle nahk oli kurdunud ja kuivanud verest ning porist läbi imbunud, ent kelle sarvekõrgus ületas nii mõnegi teise oma. see aga omakorda rõhus mu väsinud keret nõnda, et ma oleks tollest mäest peaaegu tagurpidi alla veerenud. sellest ka igasugused viivitused ja edasilükkamised, aga võimalik, et need olid nood, mis mind tegelikult päästsid. sest nad lõid illusiooni puunotist, mille najale hetkeks toetuda. ja praeguseks paistavad mäe kohal virmalised.

my little grasshopper!

ärkasin juba viiendat hommikut järjest varavalges (võiks isegi öelda, et -pimedas), et teha putru ja teed ja võikusid, selleks, et ise kohe uuesti unne vajuda. lõplikult äratas mind, aga juba kuskil kella kümnest, kõne emalt, kes mulle, kui unesegasele lapsele, proovis pähe määrida töökohta märjamaal (ma ei teagi, kas siia sobiks paremini hüüumärk või küsimärk või ryan angelose emotikon), uue raamatukogu direktorina (same goes here), kuna ülejäänud pooltel kandidaatidel on veel vähem haridust kui minul. tragikoomika ma ütlen. palk poleks vist väga hull (kuigi genis teeniks hea tahtmise juures isegi rohkem hei hei hei), aga asukoht ja töö mastaap jätavad soovida, arvestades ka muidugi asjaolu, et ma pigem jääks tartu rongi alla (see the pun here?), kui uuesti vabatahtlikult märjamaale elama läheks (vabandan oma otsekohesust ja ptüi, ptüi, ptüi). väga sürreaalne äratus, ma mõtlesin, et näen ikka veel und. igatahes, jäingi üles ja mõtlen, et peaks oma laenutatud raamatud igalt poolt inimeste käest ja kodust kokku korjama ja raamatuvõlad ära maksma, enne kui nad maksumuselt eesti jalgpalliliiga aastaeelarve ületavad. tahan teatrisse minna, balletti vaatama, kesssee tuleb minuga? küsimus suurele ringile. oo, ignoreerin tähtaegu ja luban käsi südamel homme raamatukokku minna ja panka ja kaubamajja ja ja inboili mõõgatrenni ja kuhu iganes veel tarvis jõuda oleks. täna on vaba päev ja lebotan ja varsti toob H. mulle mandariiiinee, mida veel on õnneks vaja? kirjutada ikka veel ei oska. vahepeal ma mõtlen, et äkki ma polegi kunagi osanud kirjutada (kui need 7 luuletust välja arvata, mis mulle endale ka isegi meeldivad ja need on ka niikuinii unenägudest, niiet nendes saan süüdistada ainult oma alateadvust), täpselt nagu joonistamisega on selline tunne, et kuna ma pole pintsleid ja värve ja pliiatseid nii ammu käes hoidnud, siis ilmselt elu teeb minu eest ise valikud ära (ma ei peida pead liiva alla? help?). või ei. äkki ma olen lihtsalt laisk ja ei viitsi harjutada? no, i'll just go with "i have no talent". olen jaanalind ja peidan pead liiva (loe: teki) alla, sest teki all on nii hea soe.

mu tekst kõlab ilmselt sama segaselt kui poolearulisel, aga see on kõigest blogi, mitte emakeeleolümpiaad, so that's that.

better throw her in the water

Andsin lõpuks alla. Mul on uus iPod. Elu on palju ilusam sedasi.

Küpsetan midagi, mis peaks olema nagu šokolaadikook, aga seal on Tallinna kommi tükke ka sees. Jäätis tuleb hiljem. Läksin alles viiest-kuuest magama. Uni ei tahtnud tulla ja siis vaatasin sarju. Truly profound postitus. Aga poeetiline on hullult tüütu olla, kuna kõik eeldavad koguaeg siis sinult midagi. Midagi kõrgemat, üllamat ja suuremat. Blasphemy.

Linnuparv ajas mitu korda üles. They so creepy. Paul tegi pilti ka neist korra. Aga see heli, kui mustmiljon musta lindu su akna kohalt üle lendavad, on läbilõikav. Head mikrofoni oleks vaja.. või Bibiot.

Nägin unes, et elasin Iirimaal.

life's what you make it

miks tänavatel nii palju inimesi liigub? miks ma neile "Tere!" ei suuda öelda, vaid pigem ööpimedusse kaon? miks tundub Suurte Algustähtedega kirjutamine üleliigne? peenutsev? kuigi see on keeleliselt korrektsem. miks osad kassid mu eest Kesktänaval ära jooksevad? miks ma juba kolmandat päeva järjest sama särgiga tööle tulin? miks mul eile luupainaja käis? miks šokolaadikook seekord ei kerkinud? miks täna nii vaikne päev on? miks juba pimedaks läheb? miks korstnapühkijad nii sõbralikud on? miks maitseb mulle kreegimoos ja miks seda kunagi poes ei müüda?
Miks mul nii palju küsimusi on?

nendele ja teistele küsimustele võime koos leida lahendusi, kui te mulle Geni külla tulete. võite reedel näiteks Vatsa peole ka tulla. esimesed sada saavad minu käest tasuta tervitusschnapsi.
Miks see viimane lõik kõlas just nagu räige reklaam?

i like the way you touch me, it makes me feel like i have no skeleton

Lugesin üle pika aja Maarja blogi ja tuli tahtmine kirjutada. Lihtsalt sellest, kuidas elu vaikselt veereb. Viimasel ajal ma kuidagi ei oska paberit pliiatsile või sõrmi klaviatuurile lähemale sikutada. Alati tuleb midagi vahele või parem mõte peale. Mõte tegutseda, kuhugi minna või midagi teha. Ülimalt tegemisterohke aasta on see. Suured numbrid ja viimased taksid (selle viimase all ei mõtle ma kutsusi). Kuna nõnda palju on tegemist ja toimetamist, siis muretsemiseks ja südamevaluks eriti aega ei jää (ja tegelikult pole põhjustki). Käin ühes, teises ja kolmandas kodus nagu kuuvarjutus ja kuhugi ei jõua pikemalt pidama jääda. Kool vist natuke lohiseb, kuna tööl on nõnda tore käia (sic!). Ma poleks kunagi arvanud, et mulle tööl nii väga meeldiks olla. Eks kindlasti on tegu ka teatava uudsusega, aga kõik need soojad inimesed, kes meil Genklubis töötavad ja teatrit teevad, annavad sellise hoituse tunde. See on hea, eriti mulle, kes pidevalt pendeldab eri seltskondade ja sõprade vahel, ja ei jaksa liiga kaua ühestki neist kinni hoida. See teatav kindlus tuleb kasuks. Teine hea asi peale kindluse, on see, et ma suudan jälle korralikult magada. Suur Järeldus tuleb päevavalgele: ilmselt passisin ma eelmisel aastal haige olles liiga palju tühja ja mõtlesin end sedasi veel haigemaks ja eks see andis siis tunda ka. Kui mul nüüd aga iga päev kümme asja korraga käsil on (mõnikord ka sõna otseses mõttes), siis ei ole puudust ka õhtusest rampväsimusest (teate küll see tunne nagu oleks pool päeva metsas ja rabas matkanud või ujunud), mis vajutab silmalaud tugevasti kinni. Võimalik, et seetõttu pole mul ka liiga palju aega, et (üle) mõelda ja enam tühje asju heietada. Päevad lähevad järjest rutemini mööda ja nädalad vajuvad looja.

Mulle toodi just aprikoosiga küpsisemagustoitu ja ma joon (nagu peaaegu juba igal päeval kombeks on saanud) tarhuni kõrvale ja kõlgutan natuke jalga, sest hetkel inimesed istuvad vaikselt oma urgudes ja pole praegu siia trüginud.

Olen täheldanud, et mida kiirem päev, seda suurem saavutusetunne. Mida rohkem tehtud, seda rohkem endast ära antud ning seda kergem ka seeläbi olla.