grief lessons

Liiga rõõmus, et midagi asjalikku kirjutada. Aga ma joonistan jälle. Liiga kurb, et ma kolides enamik pliiatseid ära kaotanud olen. Aknast paistab liiga ilus vaade, värvid tõotavad suve peatset mandumist. Tibab vihma, aga mina olen soojas toas. Joonistan. Viimastel päevadel tulevad mulle vaikselt meelde kõik need ideed, mida ma kunagi ideaalideks pidasin. Ja tuleb välja, et nad polegi nii konarlikud. Et kui neid veidike lihvida, võiks neist isegi asja saada. Kui vaeva näha. Sügiseti lubatakse endale ilmselt liialt palju ja ma tunnen end liialt hästi, aga iga päeva jagu natukene paremuse püüda on päris kindlasti võimalik. And I will do just that.

no more tears this year

Õues on udu. Olen mitu päeva järjest roheluses lesinud ja muusikat kuulanud. Ei läinud kaugele ära ja parem ongi. Kirjutasin märkmikku terve posu sõnu kokku, aga ülelugemisel otsustasin teid nendest säästa. Ainuke asjalik asi oli see, et ma südamest soovin head tollele inimesele, kes Tartu kirjanike maja seinale suurelt Momo ajavargad stenseldanud on. Kavatsen täielikult ignoreerida asjaolu, et käes on augustikuu teine poolveerandik ja tollele peaks teadupärast järgnema september, mis omakorda tähistab sügist. Mitte, et mul midagi sügise kui nähtuse vastu oleks, pigem vastupidi - ta keelitab mõtet ja tahet tegema asju, mida muidu ei julgeks või viitsiks. Kuidagi tuim on kirjutada lihtsalt kirjutamise pärast, seepärast soovitan kõigil lugejail parem minna kasvõi korraks õue jalutama. Seal on palju ilusam, kui minu pea sees. Lähen kaon ka varsti udu sisse ära, in the darkness.