context ender

I had a sad, but I left it on its own, so it went away.

Käin iga paari päeva tagant kuskil uues kohas. Õigemini mõnes vanas kohas, mis vahepeal hankinud uue ja säravama kuue. Näiteks Haapsalus, kus promenaadi lasteatraktsioonid (sic!) on hankinud maailma kõige põnevamaid lisandusi. Või loomaaias, kus su kaaslased suudavad kõigi su riiete peale tilgutada suhkruvatti, sest kuumus on nõnda talumatu, et hülged ei viitsi isegi vee alt välja ronida. Mõnikord harva ka Tartus, kus avastad, et su kõige parem sõber on see, kes varemalt oli kõigest taustanäitleja. Ent nüüd viiakse kõik su raamatud ja diktofonid sinu eest ära ja sõidutatakse autoga ringi ka. Ma olen sel suvel põhiliselt sõprade pool ööbinud, tuttavaid radu vältinud ja kõike päikselist tallel hoidnud. Kirjutan pigem selleks, et oleks tegevust, tahtmist ja olemist. Vajadusest, mitte lustist. Elan ka sedasi. Olenevalt. Veider on see, et tööinimese põli polegi nõnda okkaline, kui olin kartnud. Pigem puhkuseks. Aga suurem rändamine seisab veel ees. Seniks võtan ühe päeva korraga.

Metsas käin palju rohkem.