How does it feel to feel like you?

ma tõin täna pika kondamise peale koju ühe raamatu. üldse mitte selle, millele järele läksin ja hoopis ühest teisest paigast, erinevalt sellele, kuhu algselt plaanisin jõuda. ma olin teda juba päris mitu korda vaatamas käinud, nuusutanud, lehitsenud ja käes hoidnud. nüüd on hea soe tunne, et ta kodus olemas on.

ehk teate te seda tunnet, kui mõnikord on väga väga külm ja peab kedagi või midagi ootama ning vaikselt paigal seisma. siis tunned, kuidas rakud vakatavad ja kõik lihased tõmbuvad hetkeks krampi ja hingamine aeglustub (või jääb päris seisma). silmad kristalliseeruvad, kinganinad tõmbuvad õrnalt sissepoole, õhk muutub selgeks ja hõredaks ja külmus on niivõrd intensiivne, et sa muutud selle vastu justkui immuunseks. ning sellest hetkelisest kokkutõmbumisest hakkab sees kuidagi õõnsalt soe. habras tunne.

I miss having coffee in bed watching TV

a few kind words can light up the whole north pole because it's Christmas tonight. ja viisid teevad sama. kõht on liiga täis ja varbad on sügaval soojades sokkides. inimesed on ka soojemad.

päevakodu, ristikodu ja kodu. mul on neid vist päris mitu.

you don't know love like you used to

teiega koos on isegi nutta parem.

day comes, a visible illusion

ma nägin unes, et oli suur ja sinine suvi. üks neiu, hanna linda, paul ja mina olime kuskil tõeliselt kaunis kohas, suvitasime. mingi hetk tuli kellelgi spontaanne idee minna ujuma, me hüppasime riietega vette, sest nii palav oli. ilmselt juuli algus, õhk tundus vähemalt selline. ja kui me vette sukeldusime, siis sisenesime me nagu vikerkaarde, kõik oli nii kauneid värve täis justkui avakosmoses. järgmises unenäokatkes ma ärkasin üles ja me olime papa juures (?) ja hanna linda kuivatas köögirätikusse juukseid ja seinal rippus see sinine kell, mis vanasti köögis. ja hanna naeratas. ja siis ma ärkasin üles. ja pärast veidikest ringutamist märkasin silmanurgast oma esimest jõulukinki. see on nii ilus, et ma ei julge teda väga puudutadagi. ja nii õige. the nationali boxeri vinüül (eva kiljub kusagil praegu, i can hear it even here). mm, juba ülehomme näeb.


tänane hommik on tunduvalt parem kui mitmed eelmised. :)

you're in my favourite book

"Külma süda (ligi –50 kraadi) on kaugel Põhja-Uuralis. Selle kaudset ja poole võrra mahedamat hingust on Läänemere ääres tunda veel nädala lõpuni."

kas peaksingi midagi lisama?


ahjaa, küpsetasin ise leiba. tuba sai kodu lõhna täis. tühikute vahel on tühimikud. tühimiku sees on külma süda, igalpool mujal on lihtsalt tühjus. teinekord on hea oodata, et keegi midagi ütleks. mitte otseselt ehk sulle, aga kuulatada kuidas teine kõneleb. kuskil kaugel ja arvates, et ma ei kuule või ei taha enam kuulda. tahan küll. isegi kui külmus hiilib tühjusest lähemale. kõik sulab ükskord kevadeks.

ma teinekord ei saa päris täpselt aru, mida ma tegema peaksin või mida ma päris täpselt öelda tahan. või mida ma tahan ja m i k s erinevatel hetkedel ning see vahelduvus. kuidas maailmad ja tajud ja tunnetused muutuvad ühe päeva jooksul tuhat korda. ja see tundetus, mis tuleb hooti unetusest ja mis mõnel korral ei tahakski nagu lahkuda. ja see alalhoidev segadus, mis õhkub sellest külmusest. see külm poeb uksest aknast seinapraost nahakiududest ja sõrmeotstest otse südamesse. ei jõua mõelda, aga mõte tuleb ise. ei jõua öelda, teine mõistab hetkepealt. külm teeb vereringes ringe, sulab ühte soojuse ja palavikuliste tunnetuste keerlevasse virrvarri.

from a basement on a hill

muidu on isegi võimalik selle külmaga ellu jääda, aga hommikul pidi mu nina küll peaaegu ära külmuma, kui ma teise linnaotsa arhiivi pidin kõmpima. aga ma ei kurda, vähemalt on kõik selgem ja puhtam. ja päeva poole tegi päike juba olemise kuidagi soojemaks ka. valgete kinnastega mustvalgeid fotosid sirvides võib ennast teinekord ära unustada ning kujutleda noisse paigusse, millest pildid jutustavad. filmide puhul vist ka. täna vaatasime üht 30ndate prantsuse neorealismi suurteost. ja filmikunsti ajaloo õppejõud lauri nimetas paari teise seas minu nime ka, mis tähistas seda, et mu eelmine kirjutis oli niivõrd head töö, et tagab mulle vabastuse viimasest esseest, mis on suurepärane pingelangus, kuna ma täna öösel tõesti ei jaksaks enam. homme on niikuinii rahvakultuuris uurimuse esitamistähtaeg ja viimane kontrolltöö. ahi köeb ja süda on soe. kambrikeses kaunikeses ahjukene praksub. hmm, huvitav mida hiirekene praegu teeb. ilmselt magab. peaks vist ka.

your mind is racing like a pro now

kõrvetasin just käe ära. unimus ja kiirustamine. aga hinges on kuidagi rahulik. ehk tõrges aga kindel kui kivi. sa röövisid mu une.

and I heard of that Japanese girl who jumped into the volcano
was she trying to make it back
back into the womb of the world

there's a tough word on your crossword

ma peaks hetkel regilaulu kirjutama, aga ma ei jaksa. ma olen öösel heal juhul vist viis tundi maganud ja ega järgmine öögi palju pikem paista. ei, ma ei kurda. we can manage if we tame our fears. loen artiklid läbi ja poen põhku. nii tore, kui armsad inimesed helistavad, loevad siis blogi või mitte. räägivad oma armsa väsinud häälega noodikäikudest ja kasutavad selleks sooje sõnu. homme ka päev. tuleb lõpuks asjalikuks hakata, mis ma ikka muidu molluskimoodi molutan. jõuluaeg on ikka selline, et vaikselt tekib tunne, et istud raamatukogus rohkem aega kui omas kodus. ega see tarkus peagi kergesti tulema, mõelge või tarkushammaste peale - valusad kui kuradid ja kaovad üldiselt ikka enne teisi. täna rääkis meie thom yorke'i meenutav õppejõud (jah, ka tema) meile austraalia põlisrahvastest. ei mainigi üldiseks hämamiseks. ta jutustas meie kõigi maailmade pahupidisusest. ja sellest, et ühtedel aborigeenidel olevat selline sõna nagu jakurrpa, mis tähendab ühekorraga kolme asja: lugu, unenägu ja seadust. ja seda mitte erinevais rollides, vaid ühtselt ja konstantselt. iga unenägu kui lugu on päriselt toimunud
ja see on sedasi seaduseks seatud. peaks ka uuesti unesid üles kirjutama hakkama. aga nüüd küll lugema. pai, pai ja pai.

this is the only way

kui vihane võib ühe inimese peale terve hommiku olla ja kui kergesti see tõrksus lahtub. mureneb teiste palju tõsisemate teemade kuhila all ja kaob lõpuks nagu poleks eksisteerinudki. kes tunneb, see teab, et närvi ma kergesti just ei lähe. ainult lauslolluste peale ning teinekord iseenese. so go figure. ma nägin väga pikka ja sügavat unenägu täna öösel. oleks justkui tähenduslik. palju tšellosid,
viiuleid ja kontrabasse põles öö jooksul tuhaks.


hoian kahe käega peast kinni, et see ei plahvataks. mu peakoobastes elavad hetkel trollid, kes lihtsalt peksavad suvalisi asju puruks, kuna on piisavalt segadusse aetud. kõik kõik korraga. ma kavatsen kogu selle energiatulva nüüd eksamitesse suunata. love, over and out.

good vibrations

lõpuks ometi on mul tunne, et ma teen õiget asja.


täna on riinul ja tõnisel sünnipäev. riin, pai pai pai.

18:57 olgu, ma ei kiusa teid. seletan veidi pikemalt. ärkasin hommikul mitu korda. tundes end järjest turvalisemalt, järjest rahulikumana ning järjest õnnelikumana. siiralt ja ausalt, mitte pingutades ning mitte kartes. rahu tuleb olemise hetkedest, sellest kui ei pea olema, vaid lihtsalt ollaksegi. kui ei pea midagi ütlema, vaid kõik sujub loomulikus rahulikus tempos. omaette ja tasa.

tänane kodueksam tuhises minust nagu mööda (hirm kadus otsides ja leides), ma süvenesin sõnadesse nagu mitmepealine lohe pimedasse koopasse kõikide oma erinevate silmakoobastega. raske oli ja kergeks sai jagades. ma armastan sõprust nii väga.

you find that all her words of kindness linger on

biitlid on ikka nii toredad ja oskavad öelda täpselt sedasi nagu tarvis. ma olen joonud vist terve kannutäie vett juba ja ma pole ikka veel pärispäris kaine. ma leidsin köögist meloni? see oli vist juliuse oma? küsimärk? peale? igat? sõna? igatahes, enam teda pole.

and in her eyes you see nothing
no sign of love behind the tears
cried for no one
a love that should have lasted years


helistage mulle rohkem. I feel so divine.

the wrong message could end you

joosta kiiremini kui tuul, hüpata üle pladisevate lompide, tõusta samm-sammult õhust kergemaks, tunda tormi ja selle sees valitsevat haudvaikust. väriseda ühtaegu külmast ja kuumast, hoida käsi paigal ning nurjuda. see värin jääb samaks. ilm muutub, sõnad muutuvad, laused lähevad keerulisemaks, mõtted aga trafaretsemaks kui suvesse unustatud vaikimised. seda kõike on millekski tarvis. rõõmu on ja muret, ja kergust nende kandmisel. tulevikumuusikat ja sahisevaid ekraane. sõrmi, kõõluseid ja peopesi. loendamatuid raamatuid ning loendamatut tolmu nende peal ja sees. sukeldugem lugudesse nagu merre, ennastunustavalt ja värskelt. tundkem igas hetkes värinat, olgugi siis külma, kuuma, tuikavat või kibedat.